Veerpalu “toetuskampaania” solgib aatelisi kampaaniaid
Enam kui 67000 inimest (loo kirjutamise hetkel) on suutnud anda hävitava löögi kõikvõimalike (sotsiaalsete) toetuskampaaniate ja üldrahvalike aktsioonide tõsiseltvõetavusele.
Kampaaniavõtted, mida muidu kasutatakse enamasti heategevuse või ülla rahvusliku eesmärgi elluviimisel, on rakendatud seadusenormide ja eetika vastu patustanud mehe kaitseks.
Süütuse presumptsioon Veerpalu puhul antud juhul enam ei kehti, sest ta on ametlikult süüdi mõistetud. Edasine ei sõltu tegelikult enam ei temast ega ka ta fännidest. Seda aga ei taibata.
Kohe pärast dopinguproovide tulemuste avaldamist loodi interneti suhtluskeskkonnas Facebook Veerpalut toetav kommuun, millega sai liituda igaüks.
Kommuuni nimetus “Usume Andrus Veerpalu” näitab, et see pole mõeldud mitte niivõrd Veerpalu moraalseks toetamiseks kuivõrd faktide (ehk dopinguproovide) mitteuskumiseks ja kahtluse alla seadmiseks. Mida annab taoline kampaania Veerpalule?
Nagu üks mu tuttav väljendus, tsiteerin: “Kui see Facebooki leht 100000 toetusavaldust kogub, koonduvad valgud Andruse uriinis automaatselt ümber ja proovi vastus on negatiivne?”
Vaevalt.
Dopinguproovis vahele jäänu maine päästavad vaid teaduslikult tõestatud vastupidised tõendid, mitte fännide ülevoolavatest emotsioonidest tingitud meeleavaldused.
Kui aga taolise tühiasja tõttu, nagu dopinguskandaal, hakatakse suisa korraldama inimketi taolisi aktsioone, siis solgitakse sellega esmajoones püha Balti keti tähendust.
Aktsioon, mis algselt väjendas Balti rahvaste ja rõhutute solidaarsust, muundatakse ootamatult toetusavalduseks isikule, kes suure tõenäosusega tegutses ebaeetiliselt.
Puudu on veel korjandus stiilis “Anneta Veerpalu heaks 1 euro”, mille läbiviimiskulud ja teenustasud neelaks 90 protsenti tulust. Loodetavasti nii madalale siiski langeda ei jõuta ning massipsühhoos taandub enne.
Või vähemalt suunatakse kogutavad tulud pärast kainenemist hoopis seitsme Liibanonis pantvangis oleva jalgratturi väljaostmiseks. Nemad on hetkel ju üldse ununenud.
Tekib küsimus — milline peaks nüüd välja nägema järgmine TÕELISELT SUUR ja OLULINE aktsioon?
Öölaulupidude ja laulva revolutsiooni vaim lõhuti päevapoliitilise vabaõhupalaganiga Märkamisaeg; Balti keti mälestus määritakse Veerpalu ketikesega; Teeme Ära muundus nõukaaegseteks laupäevakuteks…
Kas järgmisena peaks kogu eestlaskond teostama kollektiivse enesetapu, et mõnda OLULIST teemat esile tõsta? Sest mainitud massiürituste korraldamine ei mõjuks pidevate kopeerimiste tõttu enam veenvalt.
Igasuguste tulevaste toetuskampaaniate latt kerkis nüüd igal juhul varasemaga võrreldes oluliselt kõrgemale. Ehk siis — neil, kellel tulevikus tõesti oleks abi või toetust vaja, on seda veel raskem saada. Varasemad järeleproovitud kampaaniavõtted lihtsalt enam ei toimi.
Üks on aga kindel — Veerpalu ümber toimuva näol on tegu ülimalt huvitava sotsiaalteadusliku eksperimendiga. Uurimismaterjali jagub ses osas ohtralt.
Materjali on kuhjaga sotsiaalmeedia (väär)kasutamisest ning selle mõjust inimeste hoiakutele lühemas ja pikemas perspektiivis. Samuti massipsühhoosi tulemusel muutuvatest väärtushinnangutest. Kõige tagatipuks peaks tööpõllul leiduma koht ka religiooniuurijatele, sest toimuv on omandanud juba usuhulluse mõõtmed, kus “uskmatuid” ja “tõerääkijaid” ähvardatakse sõimu ja vägivallaga. Puudu on veel vaid tänavarahutused kahe osapoole, Veerpalu uskujate ja dopinguproovi uskujate, vahel.
