BFMi meediakriitika. Leeni Linna: Youtube vs TV
Samas pole juba aastaid Eesti telekanalitel näha olnud ühtegi populaarset noortesaadet, mis pakuks konkurentsi interneti videosaitidele, seal hulgas ka YouTube’ile. Noorte tulevikuvalikuid mõjutavad praegu käitumislaadid, mis tekivad mugavuse, võimaluste ja pakutava sümbioosis. Lühidalt, kui koolist koju tulev laps ei leia telekanalitelt peale seebiseriaalide midagi huvitavat vaadata, istub ta arvuti ette või haarab mobiili, kus võimalused on peaaegu piiramatud. Veendumust, et televisioonil pole talle midagi pakkuda, on raske muuta hiljem, kui lapsest on saanud täiskasvanu. Ei ole lihtne ennustada, milliseid muudatusi lähiaastad tehnika vallas toovad ning milliseks kujuneb televisiooni roll inimeste igapäevaelus. Kui aga lähtuda viimase aja statistikast ja prognoosidest, võib end valmis panna suure hiiglase, ringhäälingu-televisiooni, vaikseks hääbumiseks.
YouTube loodi 2005 aastal ning on seni olnud ülimenukas videote jagamise veebisait. YouTube’i reklaamlause “Broadcast yourself” (“Lase end eetrisse”) on viinud selleni, et juba möödunud aastal laeti igas minutis Youtube’i ülesse vähemalt 24 tundi videomaterjali. Sinna laetakse 60 päeva jooksul rohkem videomaterjali üles, kui seda on tootnud USA kolm suurimat telekanalit 60 aasta jooksul. Eestis on YouTube külastatavuselt neljas veebisait.
Seega on YouTube kõigest viie aastaga suutnud areneda traditsioonilisele televisioonile tõeliseks konkurendiks. YouTube võtab tasapisi üle ka televisiooni tugevusi — näiteks üleilmse jälgitavusega otse-ülekanded. YouTube’i möödunud aasta uuendus Live-stream on võimaldanud vaadata otseülekandena näiteks USA presidendi Barack Obama kõnet ja India kriketiliiga mänge. Erinevalt televiisorist ei pea YouTube’i vaatamiseks enam kodus istuma, nüüdsest võimaldavad netivideoid vaadata juba enamik uue põlvkonna mobiiltelefone ja tahvelarvuteid. Neil võib videot vaadata kasvõi tänaval kõndides.
BBC andmetel hakkasid YouTube ja teised sarnased videosaidid juba viie aasta eest televisioonilt vaatajaid haarama. 43% interneti videotarbijatest ütles, et vaatavad tänu YouTube’ile vähem televiisorit ning 20% nendest vastas, et vaatavad “palju vähem”. Erandiks on aga need kanalid, teiste seas ka näiteks Ameerika telekanal CBS, mis väidavad, et on tänu video-veebi fenomenile vaatajaid juurde võitnud, luues oma ristmeedia-strateegiate raames ka YouTube’i kanalid ning riputades populaarsemaid saateid kõigile vabalt vaatamiseks välja.
YouTube’i peamine eelis on võimalus kasutajal ise valida mida ta tahab vaadata, millal ja kui palju. Telesisu (saated, telenäod, programm, graafikud jne.) on kokkupandud üksikute teleprodutsentide ja kõrgete juhtide poolt ning ei vasta mitte alati auditooriumi tegelikele ootustele. Tihtipeale kulutatakse meeletuid summasid mõne telesarja tootmisele, mis ekraanil läbi kukub ning vaatajaid ei leia. YouTube aga tõestab, et ka ebastandartsed amatöörvideod võivad leida miljoneid vaatajaid üle maailma — tänu sellele, et otsustajaks on internetikasutaja ise. Et kasutajatel on YouTube’i videosid võimalik ka üksteisele soovitada, videosid omavahel linkida, neid hinnata ja kommeneerida, kujuneb sealsetest videotest kasutajamisprotsessi käigus üks lõputu interaktiivne narratiiv. Sestap on videoveebi üks võlusid olla juhuste meka — kui sa satud ühte videot vaatama, terendavad sul ekraani ääres teised, sama artisti või teemaga seotud klipid. Nõnda võibki surfama jäädagi. Sedasorti sisu tehtud valikute ja soovituste põhise sisu personaliseerimise vastu traditisiooniline televisioon ei saa. Rääkimata sellest, et YouTube pakub kasutajale ka osalemisvõimalust, mis suurtes telekanalite puhul oleks võimatu — inimene saab ise omas kodus saatejuhti mängida, teha näiteks x-vaatajaskonnale ainulaadset kokasaadet.
Oma pika eluea jooksul on televisioon leidnud endale koha peaaegu igas kodus, kanalitel on kindlad vaatajad, aastatega sissetöötatud programmid ja kogemused. Tehnika areng on rikastanud ka televaatamise kogemust, pidevalt uuenenud ja suurenenud televiisorid ning helisüsteemid lubavad tänaseks juba peaaegu kinolikku elamust omas kodus. Ringhääling omab ka tugevat infrastruktuuri, edukaid telesaateid korratakse ja taastoodetakse ning kasutatakse ära tuntuid turundusnippe auditooriumi suurendamiseks. Televisioonis on juhuslikkus viidud miinimumini, kõik kes saadetes figureerivad on juba “tegijad”.
Televiisori vaatamine on vana harjumus ja osa igapäevarutiinist näha tuttavaid nägusid ekraanil. Aastakümneid settinud ja sünnist saati vaadatud televisioon pakub kogukondi ühendavat meelelahutust ja perekondlikke traditsioone, mis püsivad visalt. Ka telesaadete pikkus (25-50min.) ületab hetkel veel YouTube’i klippide keskmist pikkust. Internetis videote vaatamine ei ole veel suutnud pakkuda püsivust ning kvaliteedist õhkuvat mugavust, mida pehmel diivanil, suure LCD televiisori ees istuv inimene kogeb. Kui tavaliselt veedab arvutikasutaja YouTube’is umbes 15 minutit päevas, siis teleri vaatamisele pühendab üks keskmine maailmakodanik keskmiselt 2 tundi ja 24 minutit.
Samas YouTube ja teised sarnased veebiteenused õhutavad loovust ühiskonna rohujuuretasandul, mis varem või hiljem jõuab välja ka peavoolu ja kõrgkultuuri. Videotehnika areng on praegu meeletu, salvestusvahendite kättesaadavus ja käsitsemine on tehtud tarbijale imelihtsaks. See on toonud juurde ka palju videokunsti harrastajaid. YouTube’is on tekkinud täiesti uued iseseisvad audiovisuaalsed žanrid: blogi-videod, “how-to” õppevideod, koduvideo sketšid, filmide, telesaadete ja treilerite töötlused, filmide uued parodiseerivad subtreeringud jms.
Netivideote populariseerumisega on kasvanud ka video-reklaamide osakaal. Kuigi Pew uuringukeskuse andmetel oli möödunud aastal videoreklaami osakaal Internetis veel küllaltki tagasihoidlik, on selle reklaamiviisi kasv kõigi ennustuste järgi konkurentsitult kiireim — keskmiselt 40% aastas (võrdluseks: internetireklaami üldkasv jääb umbes 12% kanti aastas). Huvitavaks reklaamivormiks Youtube’is on aga varjatud reklaam, mis on peidetud kõikvõimalike õppevideote sisse. Selline reklaam on samuti omamoodi rohujuuretasandil kasvav žanr. Juhuslikult olen sattunud lehekülgedele, kus naised demonstreerivad erinevaid meigitooteid ning isegi parfüüme. Esialgu võib lõbusat, kodustes tingimustes filmitud videot vaadata kui neiu egotrippi, kuid kui märgata ekraani all ääres vilkuvaid reklaami bännereid ning kosmeetikafirma lehele suunamisi, võib olla üsna kindel, et tüdruk teenib toodete tutvustamisega raha. YouTube’i abil toodete või teenuste reklaamimine on seni veel olnud tasuta ning seda võimalust kasutavad ära paljud.
Videosaitide ja klassikaliste telekanalite vahel eksisteerib vastastikku kasulik sõltuvussuhe, sest suur osa internetivideotest pärineb teleressurssidest ning pakub telekanalitele seeläbi võimalust laiendada vaatajaskonda. Peatamaks trendi, et televaatajad autoriõigusi eirates saadete salvestusi YouTube’i ei riputaks, hakkab järjest enam tekkima kas ametlikke YouTube’i telekanaleid, või siis rajavad telefirmad ise konkureerivaid videoportaale. Selliste kanalite asutamine ning videoportaalide kasutamine ühe täiendava väljundkanalina on kujunemas kohustuslikuks osaks telekanalite ristmeedia-strateegiates. Lähiaastatel saab näha, milliseks kujuneb videoveebide ja telekanalite vaheline suhe edasi ning kuidas mõjutavad seda uued tuuled tarbijate harjumustes. Üheks oluliseks teemaks antud kontekstis saab olema tulude jaotamine videoportaalide ja telekanalite vahel. Ennekõike Ameerikas on selles küsimuses piike murtuid juba mõned aastad, ent peatselt jõuab see teema kahtlemata ka siiakanti.
Leeni Linna on Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) magistrant.
Delfi arvamuses ilmuvas Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli meediakriitika rubriigis kirjutavad Eesti ja kogu maailma kaasaegsetest meedianähtustest BFMi õppejõud, üliõpilased ja sõbrad.
