Anna-Maria Penu: Valitsusprogramm tallab naiste õigused jalge alla
Jah, Eestis on see võimalik.
Mis veelgi hullem, leppes leidub küllaga näiteid valitsuse otse vastupidisest suunast: ebavõrdsuse alalhoidmisest ning isegi süvendamisest. Ja seda väidetavalt äärmiselt üllatel eesmärkidel, nagu eesti rahva arvuline kasv ja püsimajäämise tagamine.
Kõigepealt segatakse leppes, kas tahtlikult või teadmatusest, teemasid ja termineid, mille taustad, põhjused, tagajärjed ning lahendused on erinevad. Näiteks „Võitlus vägivallaga lähisuhetes ja koolis“ (a. jätkame võitlust lähisuhete vägivalla, sealhulgas koolivägivalla vähendamiseks ja tõkestamiseks) ning samas kinnistatakse lähisuhtevägivalla põhjuseid, pannes naistevastase vägivallaga võitlemine taas kord sõltuma praktiliselt tujust ja tuulest (b. eelarvevõimaluste piires suurendame turvalisusteenuseid osutavate kodanikeühenduste, muuhulgas naiste varjupaikade rahastamist).
Keegi ei tea terminite täpset tähendust, ei vaevu seda endale selgeks tegemagi, süvitsi minema, sest see ei ole praeguste valitsejate meelest oluline. (25. novembril 2010 ENÜ eestvedamisel peetud konverentsil kordas ka opositsiooni esindaja Mailis Reps tõsimeeli alusetut ja kahjustavat müüti, nagu oleks naistevastane vägivald peamiselt venekeelse ja madala haridustasemega elanikkonna probleem. Võib-olla just seetõttu sõltub selle teemaga riiklikul tasemel tegelemine „eelarvevõimalustest“, mis tekiksid nagu nõiaväel ja mitte poliitikute otsuste tagajärjel?).
See-eest on valitsuskoalitsiooni jaoks vägagi selge prioriteet rahvusluse ja patriotismi kasvatamine („Ajaloo teadvustamine“: a. edendame isamaalist kasvatust ja toetame isamaaliste noorteorganisatsioonide tegevust), mis justkui annaks valitsuse perepoliitikale ülla, kõrgema, lausa õilsa sisu. Vastavalt antud ideoloogiale on rõhk konservatiivsete pereväärtuste kinnistamisel, mis tähendab valitsejate programmi kohaselt kõike muud kui soolist võrdõiguslikkust.
Iga kord, kui räägitakse perepoliitikast, räägitakse traditsioonilisest heteroseksuaalsest perekonnast. Teisi perevorme silmas ei peeta, sest hoolimata valitsuse õilsast lubadusest olla salliv on mõlemad koalitsiooniparteid samasooliste paaride abielude seadustamise vastu ning karmi immigratsioonipoliitika pooldajad. Sallivust mainitaksegi mitte mingitel humanistlikel põhjustel, vaid kuna see on kasulik äritegevusele („Investeeringuid ning rahvusvahelist äri ligitõmbava sotsiaalse keskkonna arendamine“: b. jätkame Eesti kujundamist turvalise ja perekeskse elukeskkonnaga riigiks; c. edendame Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust; f. oleme vastu väheste oskustega võõrtööjõu massilisele sissetoomisele.)
Seega, kui räägitakse perepoliitikast, räägitakse ennekõike naistest ning nende võimalustest ja rollist ühiskonnas, mille keskmes seisab traditsioonilistel soorollidel põhinev elukorraldus. Kuid needsamad kehtivad ja Eestis jäigalt jälgitavad traditsioonilised soorollid põhjustavad, kinnistavad, toetavad ja taastoodavad valitsevat sugudevahelist ebavõrdsust ning ebaõiglust.
Kui valitsus väidab, et „valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, mis kindlustaks, et Eesti rahvast saab kasvav rahvas. Valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem,“ siis peab see silmas, et just naised pühenduksid peamiselt kodule, lastele, perekonnale. Valitsus arvab, et traditsiooniline soorollidel põhinev jaotus ongi keskkond, milles inimesed, eriti naised, väga elada tahavad.
Seetõttu tagatakse leppes vanemahüvitise süsteemi jätkumine, mida rahvas tunneb „emapalga“ nime all ning mis võimaldab naistel koju jääda kuni kolmeks aastaks. Läbi selle muutuvad naised automaatselt kõrge riskfaktoriga tööjõuks. Sest just nende õlul lasub kogu pereelu korraldamise, laste kasvatamise taak, mis kärbib nende tööle pühendumise võimalusi. Seega tuleks neid nagu palgata ennekõike alatasustatud ametitesse, osalise tööajaga kohtadele või sinna, kus töötajaid on vajaduse korral lihtne teise vastu vahetada...
See ongi see, mida poliitikud pere- ja tööelu ühitamise all silmas peavad: meeste jaoks ei muutu mitte miski, ent naistele antakse oma põhiülesande kõrvalt võimalus end pisut, kui väga vaja, ka väljaspool kodu pisut tuulutamas käia ja naistele jääb mulje, et nad on nii „võrdsed ja vabad“... otsustamaks koju jäämise kasuks. Pealegi jääb meestele nõnda rohkem vabu töökohti.
Ja see süsteem näib kõigile sobivat, sest miks muidu uhkustatakse tema säilitamisega („Toetava keskkonna edasiarendamine sündivuse suurenemiseks“: a. tagame vanemahüvitise süsteemi jätkumise — vanemahüvitis on üles ehitatud pere- ja tööelu ühitamise ja tasakaalu põhimõttel, mille muutmine ühes või teises suunas viib sündide vältimiseni ja emade olukorra halvenemiseni tööturul). Kuna vanemapuhkuse lühendamine ja laiendamine mõlemale vanemale, mis aitaks vältida naiste kui kõrgema riskikoefitsendiga tööjõu diskrimineerimist tööturul, ei tule patriarhaalses ühiskonnas kõne allagi, siis tegeletakse õhinal teise äärmuse vältimisega ning selle variandi naistele vastuvõetavaks muutmisega. Ehk siis „valitsusliit soovib, et Eestis sünniks lapsi veelgi rohkem“, mistõttu võimaldakse nii pikk ja hästi tasustatud emapuhkus, et see tunduks naistele kasulik.
Sündide arvude tõstmiseks aga astub valitsusliit sammu veel sügavamale pimedusse ja proovib suunata kõiki naisi igal juhul sünnitama (b. toetame raseduskriisi aegset nõustamist, eesmärgiga vähendada abortide arvu). Tähelepanuväärne on sõna „kriis“ kasutamine - on selge, et selles kontekstis ei peeta „nõustamise“ all mingil juhul silmas mitmekülgset infot. Näiteks seda, mis võib noort ema oodata siis, kui ta ikkagi sünnitab: enamus üksikvanemaid on Eestis naised, paljud isad põiklevad alimentide maksmisest kõrvale ning lisaks töötavad naised madalamalt tasustatud töökohtadel ja teenivad vähem jne. Sotsiaalministeeriumi andemetel kuuluvad Eestis vaeste hulka peamiselt just üksikvanematest naised, ja nendega koos ka lapsed, ning eakad, eriti kui on tegemist lesega. Sellest „raseduskriisi“ aegse nõustamise ajal kindlasti ei teavitata, sest tähtis pole naiste vaba otsustusõigus oma keha üle, vaid sündide arv.
Eakate emade vaesust on osaliselt proovinud kompenseerida ka valitsusliit (c. kehtestame 1. jaanuarist 2013 vanemapensioni), makstes neile laste kasvatamise eest pensionilisa. IRLi võimuläbirääkija Urmas Reinsalu räägib vanemapensioni ainult ühele vanemale andmise juures ikka otse emade töö (loe: laste kasvatamise) väärtustamisest ja hindamisest. Isasid antud konkreetse punkti all ei mõelda, sest nende töö väärtustamisega teglevad kõik ülejäänud leppepunktid. Samas, võib mõni lihtsurelik mõelda, ei saa ju välistada paljude perede juures asjaolu, et vastu kõiki bioloogilisi seadusi on ka isa laste kasvatamises osalenud. Mis saab siis?
Sotsiaalministri Hanno Pevkuri sõnul käivitub järgmine stsenaarium: „Kui kumbki vanem ei nõustu lapse kasvatamise aastaid teisele vanemale andma, on tegemist eravaidlusega, mis lahendatakse kohtus. Sotsiaalkindlustusametil otsustusõigust selles asjas ei ole. Lihtsalt, et korraga mõlemad vanemad vanemapensionit ei saa…“
Seega, kui lapsel on kaks vanemat, aga valitseva arusaama kohaselt tegeleb laste kasvatamisega just ema, riik lausa toetab seda oma möödunud aegadest inspireeritud perepoliitikaga (ainult poliitkorrektsuse tõttu pannakse seadusesse sõna „vanem“). Ka riiklik vanemapension teoorias just talle. Kuigi päriselus võib tekkida erimeelsusi, on nende puhul on tegemist kohtulikult lahendatava eravaidlusega. Peresisene rahade jaotus kuulub järsku erasfääri, kuigi muidu on perepoliitika riiklik ja laste rohkus riigi huvides…
Loen lepet ja vangutan pead. Samade eesmärkide saavutamiseks tuleks kõike teha hoopis risti vastupidi. Majanduslike, sotsiaalsete ja demograafiliste probleemide lahendamise valemiks ei ole mitte kunagi tagasiminek ajast ja arust pärit arusaamade juurde, nagu näib arvavat koalitsioonivalitsus. Võti seisneb reaalses soolises võrdsuses ehk siis naistele võrdsete tingimuste tagamises: võrdses palgas ja võimalustes tööturul. Meestele tuleks anda sama võrdsed võimalused seoses lapsehoolduspuhkusega. Lühema isapuhkuse taastamine emade kolmeaastase võimaluse kõrval ei muuda mitte midagi. Seda on liiga vähe.
Kui aga riik ei taga naistele ja meestele võrdseid võimalusi, siis jookseme pea ees, silmad kinni demograafilise katastroofi poole, mida valitsuslepe püüab enda sõnul just vältida. Parafraseerides Georges Clemenceaud võib tõdeda, et ühe rahva olemasolu on liiga tõsine asi, et jätta see rikaste meeste kätesse…
