Kogu tõde Eestist ja eestlastest
Üks riik ja rahvas on täpselt sellised nagu on selle riigi teed ja tänavad ning inimeste hambad. Kui inimesel on hambad katki, muutub ta kurjaks. Kui inimene on kuri, tõuseb ta hommikul halva tujuga, kärgib abikaasa peale, virutab toitu manguvale kassile jalaga ning oma liisitud autoga tööle sõites pritsib peatuses bussi ootavad inimesed meelega märjaks. „Saite nüüd!“ parastab kuri eestlane sama kahjurõõmsalt nagu Kadri Simson ETV „Foorumis“ selle üle, et Eestil läheb halvasti.
Aga kui sopalombi all on sügav auk ning autol sellest läbi sõites midagi puruneb, muutub inimene veelgi kurjemaks. „Kurat ja põrgu!“ karjub elatanud eestlane kõigi ja kõige peale, lubades enam mitte kunagi Edgar Savisaart valida, sest too ei suuda isegi pealinna peatänavaid korras hoida. Aga loll eestlane on alalhoidlik ja valib järgmistel valimistel ikka Savisaare. „Tallinna TV-s ju räägiti, kuidas veokid ja talv teid lõhuvad. Ega Savisaar ise öösiti haamriga neid auke tagumas käi,“ otsib rumal inimene veelgi lollakamaid põhjendusi.
Kui too kuri inimene oma tänavaaukudest vaevatud autoga lõpuks tööle jõuab, on ta muidugi lootusetult hiljaks jäänud. Oma „teenitud“ sahmaka saavad kõik – kolleegid, kliendid ja koostööpartnerid. Ja kui see kuri inimene õhtuks südamerabandust ei saa, kordub kõik järgmisel päeval uuesti.
Aga kui inimesel ei ole abikaasat, kelle peale kärkida ja pank võttis isegi liisitud BMW ära, sest töö Soome ehitusobjektil sai otsa. Mis siis? Ainus, kelle peale karjuda, on köögis pottide ja pannidega kolistav ema, kes püüab 32-aastase pojukese pohmelli leevendamiseks suppi keeta. „T*ra sa kolistad seal, ma tahan magada,“ kisendab kogenud joodik oma rögase häälega üle ajahambast puretud majakese. Eile sai ju teiste külajoodikutega õlut trimbatud, tema viha on seega igati õigustatud.
Aga selle tuumapohmelli kõrval teeb temalgi hirmsat valu üks purihammas. „Kuradi Ansip ja Laar, raisk!“ kirub kuus talve koolis käinud endine ehitaja riigivalitsejaid maapõhja. Kui viitsiks, läheks ehk isegi Toompeale tööpuuduse vastu protestima, aga tegelikult ikka ei viitsi kah. Koos sõpradega õlut kulistada ja naaberküla tüdrukutele nilbeid anekdoote rääkida on ju palju lahedam. Temasuguseid töötuid ehitajaid on ümbruskonna külades kümneid - kes ütles, et elu maal on surnud? Aga kui ta õhtul varem koju läheks, ehk kuuleks ta, kuidas ema joodikust poja pärast end igal õhtul magama nutab. „Taevaisa, anna talle ometi mõistust,“ palub eidekene käsi ristates Jumalat. Keegi teine enam ju ei aita. Ja isegi seda kuradima ust ei saa ta ära parandatud, ise veel endine ehitaja...
Kui aga inimene ei ole endine ehitaja – ta on suutnud end töötuse ahelatest välja rabeleda ning teenindab ühes Tallinna vanalinna kohvikus kliente. „Eile ju veel seda paganama auku seal sillutises ei olnud,“ ahastab õbluke tütarlaps end tänavakividelt püsti ajades. Püksid on porised ja katki. Käsi verine. Möödujad vaatavad üllatunult, kuidas malbe tütarlapse huulilt tõuseb uskumatuid vandesõnu. Üks ema katab isegi oma lapsukese kuulmise, et too rumala tüdruku sajatusi ära ei õpiks. Vihane neidis jõuab lõpuks tööle. Igasugune tuju on läinud. „Annaks Jumal, et täna tuleks vaikne päev,“ palub veendunud ateist eneselegi üllatuslikult kõrgemaid jõude. Aga võta näpust – juba on esimesed turistid kohal. Vihaselt virutab teenindajanna menüüd lauale ja marsib tagaukse juurde suitsetama. Häiritud külalised tõusevad nõutult püsti ja lähevad järgmisesse kohvikusse. Sinna, kus neid oodatakse.
Eesti ja eestlaste jätkusuutlikuse võti on seega lihtne. Esmalt tuleb täita augud inimeste hammastes ja hariduses. Sealt edasi tuleks leida täidet ka neile mustmiljonile tänavaaugule, mis autojuhtidele ja jalakäijatele päevast päeva näkku irvitavad. Pole mõtet eputada Euroopa Liidu struktuurifondide rahaga rajatud uute objektide ja teelõikudega kui kõrvaltänavad on põhjatud. Enamik eestlasi pole siiski nii rumalad, et lasevad end sellega ära petta.
Aga mis mulje me sellise hambutu Eestiga teistele jätame?
