Kalle Klandorf: Liibanonis toimuv on muutumas šõuks
Eesti riik peab esimest korda iseseisvuse taastamise järel aktiivselt tegutsema väljaspool oma piire ja reaalselt kaitsma oma kodanike huve ja elusid. Kindel on see, et meie tegutsemise teeb kindlamaks Euroopa Liidu liikmelisus, kuigi euroliidu kõrge ametnik andis üsna selgelt märku, et selle probleemi lahendamise juhtriik on Eesti ise. Euroopa suurriikidel oma huvid Põhja-Aafrikas ja mujal araabia maailmas. Vaevalt et nad meiesuguse kübeme eest oma pead ja reputatsiooni tulle pistavad, aga ma usun siiski, et informatsiooniga, kuidas seal käituda, nad meid varustavad.
Millised pantvangikriiside lahendamise kogemused meie õiguskaitsestruktuuridel on? Meie senised, kohalikud pantvangikriisid on tulenenud kas perekonna sassiläinud suhetest (taolisel puhul on kahjuks saanud surma inimesi) või siis on pantvange proovitud võtta omakasu eesmärgil. Omakasuga seotud pantvangikriisid on politsei edukalt lahendanud juba kuriteo planeerimise staadiumis (Ines Karu juhtum).
Meil on võetud pantvange ka kuritegelike grupeeringute omavahelise võitluse käigus. Enamasti on need lõppenud kurjategijate kinnipidamisega. Ainult mõnel üksikul juhul on inimesed surma saanud. Kahjuks olen pidanud selliseid olukordi ka ise paaril korral üle elama, kui pantvangi võetud isikut ei ole õnnestunud päästa.
Poliitilist terrorismi või selle katseid Eestis pärast 1992. aastat esinenud ei ole. Samuti ei ole meil juba pikka aega olnud lennukikaaperdamisi. Lennukikaaperdamiste tippaeg oli 1960ndate lõpust kuni 1990ndate alguseni. Olin ise lennukikaaperdamise vastase eriüksuse liige alates 1980 aastate esimesest poolest ja võin öelda, et selle rühma väljaõpe oli tol ajal siseministeeriumis esmatähtis: korraldati pidevaid ühisõppusi teiste siin tegutsenud jõustruktuuridega jne. Minu teenistusaja jooksul oli meie rühmal ka kaks lahingväljalendu.
Kui rääkida pantvangikriisi loogikast, siis üheksal juhul kümnest esitavad pantvangivõtjad kellelegi nõudmisi. Kõige ettearvamatumad on peretülist tekkinud pantvangistamised. Siis on nõudmised teinekord lausa koomilised. See ei tähenda muidugi, et nendesse tuleks suhtuda kergemeelselt.
Juhul kui keegi on pantvangi võetud raha pärast, siis võib arvestada, et üldjuhul on lahendus pantvangi vabastamine — vaatamata sellele, kas vangistaja saab raha või ei. Tavaliselt on pantvangivõtjad nooremapoolsed meesterahvad, kellel võib küll olla kriminaalne taust, kuid kel pole teadmisi ja oskusi oma kavandatu lõpuni viimiseks. Eestis on nii juhtunud mitmel korral.
Ohtlikum on olukord siis, kui pantvangistamise taga on püsiv kuritegelik grupeering. Kuritegelikul grupeeringul on tavaliselt püsiv struktuur ja jaotatud ülesanded. Alati leidub grupeeringus inimesi, kes tahavad oma tegudega midagi tõestada. Grupeeringus võib olla ka selliseid kurjategijaid, kellele inimelu ei maksa midagi.
Kõige keerulisema lahendusega on poliitilised pantvangidraamad. Sellisel juhul on kurjategijad oma nõudmistes üsna kindlad. Tavaliselt on nende seljataga poolpoliitilised relvastatud rühmitused või isegi mõned riiklikud struktuurid.
Kõigi pantvangikriiside lahendamiseks on õiguskaitseorganitel vaja säilitada külma närvi. Juba aastaid koolitatakse ka Eestis kriisireguleerijaid ja läbirääkijaid. Suures osas selle töö tulemusena on meil kriisid lahenenud ilma suuremate ohvriteta.
Suurt tähtsust omab pantvangikriisi ajal suhtlemine ajakirjanduse ja avalikkusega. Loomulikult on õiguskaitseorganite suur unistus, et ajakirjanikud ei segaks nende tööd. Aga ei saa ka jätta tähelepanuta seda, et ajakirjandus vahendab jõustruktuuride ja rahva suhtlust. Kindlasti ei tohi pantvangidraama muutuda reality show’ks, kus esirinnas tegutseb ajakirjandus. Seda saavad ära hoida nii jõustruktuurid, andes objektiivset informatsiooni juhtunust, kui ka ajakirjanikud ise, kes peavad tunnetama hetke, mil nende tegevus võib saada saatuslikuks pantvangidele (näiteks televisiooni otseülekannet päästeoperatsiooni kulgemisest võivad televiisori vahendusel jälgida ka kurjategijad ning saada informatsiooni eriüksuste liikumise kohta).
Jälgides seda, mis toimub Bekaa orus, tundub mulle, et piir šõu ja reaalse elu vahel hakkab hägustuma. Liibanoni julgeolekujõud korraldavad seal suure kisa ja käraga tankide ja kuulipildujatega operatsioone ajakirjanduse silme ees, teatavad oma võitudest, aga pantvange ikka veel ei ole leitud. Võimalik, et ajakirjandusele näidatav on katteoperatsioon palju efektiivsemale tegutsemisele, aga mis siis, kui see ongi ainult õõnes trummipõrin?
