Vend külastas mind nõukaaegses lastekodus vaid korra

Rahva hääles ilmus lugu, mille autor kirjeldab tema jaoks ebavajalikest ja bürokraatlikest tõketest laste adopteerimisel Eestis. Eraldi ja eriliselt rõhutas autor perekonnõiguse muutmise vajadust, mis võimaldaks "kiiret" adopteerimist ja seda (veel) elavate lastevanemategi puhul. Vaja oleks "seadusi muuta"?!

Alljärgnevas palun lugejal kindlasti läbi lugeda Peter Watson`i "Kohutav ilu. 20. sajandi intellektuaalne ajalugu."

Mistahes spekulatsioonid lapsendamise teemal eeldavad ka lapsepoolset suhtumist. Kes seda suudaks anda? Arvan, et mina, kes ma 1948-ndast aastast kuni keskkooli lõpuni lastekodulaps olin, võin.

Olid rasked ajad. Oli suisa ime, kuis mind küll "usaldati" tavalisse lastekodusse. Mind, kelle isa oli represseeritud ja emal oli "kutsekeeld". Oletada tuleb, et ei olnud saabunud veel see 1949-ndate küüditamislaine. Minu "sisseelamine" läks praktiliselt "valutult", sest olin väga nääpsuke. Olin ülimalt teadlik kodus valitsevast reaalsest näljast, milles nelja poissi kasvatav, kõrgharitud ema tohtis teha vaid lihtsamaid töid, saades kolm korda vähem töötasu, kui sissetoodud vene ohvitseriprouad, kui need viitsisid ikka tööl käia.

Võib ju teoreetiliselt vaielda sellise enesedistsipliini olemuse üle, kuid see oli reaalsus. Nii kaua, kui sai reaalsuseks ka lisaabi mu teisele vennale - lastekodu poolt. Tõepoolest, praegu ei kujutaks sellist perekonna abistamist lastekodude poolt ettegi. Oli aga nn Stalini-aeg. Ja kui meenutada, siis eks minagi tönnisin, kui meie armas "Isake" ära suri. Nutsid ju ka kõik kasvatajad: "mis meist kõigist nüüd küll saab"?

On tõsi seegi, et neljaaastase viibimisega selle nö statsionaarse lastekodu lapsena, külastas mind üks vend ühel ainsal korral. See külaskäik oli mul meeles tema surmani - ja püsib ka minu lõpuni. Ta töi mulle suure arbuusi (ja sest ei olnud midagi, et ta ise suurema osa nahka pani - oli palav ilm). Teadsin ju sedagi, et Makarenko tõkestas igati vanemate külaskäike nn "laste töökolooniatesse" - see võis segada seda ainuõiget "riiklikku kasvatamist"! Eks seepärast ta ka mind rohkem ei külastanudki.

Ja tekibki retooriline küsimus: kas mina oleksin olnud "kodustatav"? Vaevalt, sest isegi loomapsühholoogiast on tuntud töde: imik tunneb ka rinnapiima järgi ära "vööra tissi". Tõsi, meil oli ka päris orbe, sest oli ju sõjajärgne aeg ja nende nimel ma kõneleda ei oska (õigemini ei taha, sest suur osa meist on veel elus ja kergelt tuvastatavad).