Elatakse koos, kuid korraga tutvustab mees oma naisele säravat blondiini sõnadega “minu tulevane naine…” Korraga on kadunud nii hingerahu kui ka söögiisu. Aga miks?

Enamik naisi ei kujuta lahutusavaldust kirjutades ettegi, et nad ise oma meest võib-olla tundma õppida ei osanudki, et nad talle millestki võlgu jäid või et olenevalt partnerist, võib ka mees muutuda.

Nad on veendunud, et säilitavad ka pärast lahutust mehe suhtes mingi omandiõiguse — viibuta vaid sõrmega ja kohe tuleb mees tagasi. Kui mehe ellu satub uus naine, langeb see mugav elu korraga kokku. Ja vapustus on sageli suurem ja laastavam, kui lahutus ise. Naine, kes oma algatusel mehest lahku läks, peaks oma hingeseisundis väga põhjaliku inventuuri tegema. Jõudma selgusele eelkõige selles, et ta on täiskasvanud inimene, on ise oma elukäigu kohta otsuse langetanud ja peab ise selle eest nüüd vastutama.

Seda lugu mind aiendas kirjutama Eesti paljude perekondade lahutused, millest me kuuleme iga nädal. Alati ei ole lahutuse põhjuseks majanduslangus. Põhjused on tavaliselt selles, et koduelu muutub rutiinseks ja paljud otsivad omale nooruslikke ja huvitavaid partnereid, lootuses vanaduspäevad koos nendega veeta ja leida uus armastus, mis õitseks nii kaua, kui see võimalik on.

Muidugi annab sellisel juhul naine lahutuse sisse ja asi ongi lõppenud. Tavaliselt tuntakse aga veel pärast lahutustki üksteise käekäigu üle huvi. Ajendiks on tavaliselt ühised lapsed ja seetõttu võib tulla ette ka üksteise manitsemist, mis võib kulmineeruda lausa rusikatega vehkimisega.

Endised partnerid peavad elama lahus, lahendama oma erimeelsused ning unustama suhte, mis oli jahenenud ja lõppenud mehe jaoks uue naise võtmisega.

Arvan, et tänapäeval elavad paljud paarid vabaabielus just sel põhjusel, et kui tahetakse lahku minna, siis pole vaja kogu keerulist lahutamise protseduuri läbi käia ja kõik laheneb lihtsamalt.