Vilja Kiisler: Aaviksoo tõde ja õigus
Kaitseminister Aaviksoo võitlused tõe ja vale mõõgaga eesti rahva informatsioonilise enesemääramise õiguse nimel jäid seoses uue valitsuse sünniga kahjuks pooleli. Arutelu on aga sündinud — tänu Diplomaatiale ja seal avaldatud tekstile reageerinud mõtlejatele selle eest.
Lühidalt meeldetuletuseks ja selgituseks neile, kes pole lugenud: Aaviksoo leiab kõnealuses tekstis, et nõnda nagu perekonnal on õigus albumisse panna ilusaid hetki kajastavad pildid, jättes jäädvustamata näiteks koduvägivalla, on ka riigil õigus valida pilte, mida maailmale edastada. Sest „keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha“.
Kutsumata küll otseselt üles valetama, peab Aaviksoo sügavalt ekslikuks arusaama, et „ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine“. Aaviksoo leiab, et Eestil nagu kõigil teistel riikidel on kohustus end emotsionaalselt määratleda ning meil ei lasu ratsionaalset kohustust pidevalt tõestada, mida ja kuidas me tegelikult teeme.
Meie ja mitte-meie
Rein Raud ning Memokraadis mõtteid vahetanud autorid on tänaseks välja toonud hulga filosoofilisi eeldusi, millele Aaviksoo mõttekäik võis tugineda. Nimetatud on Fichte, Machiavelli, Nietzsche, aga ka Darwini, samuti mitme ajaloolase nime.
Ma ei kahtle, et akadeemik Aaviksoo on kõigi nimetatud mõtlejate teoseid lugenud, ent sellegipoolest tundub, et kõnealust teksti on tugevamini kui euroopa mõttelugu mõjutanud ühe vene autori imelikult vaikselt eesti keeldegi ilmunud raamat, mille mõju poliitikute retoorilisele arsenalile oleks lühinägelik alahinnata. Pean silmas selle aastanumbri sees ilmunud Anatoly M. Zimichevi teost „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus“.
Iseenesest ei leiuta Zimichev midagi uut: ta uurib inimese olemust, ning omast meelest selle paljastanuna, jagab ta soovitusi poliitikutele ja teistele, kes soovivad juhtida ja mõjutada suuri rahvahulki (milleks on tarvis oskust võita avalikke väitlusi).
Zimichev ei tee saladust sellest, et „tõe mõõgaga“ rahvahulki juhtida ei saa. Nimetades etnoseks mis tahes inimeste hulka või ühendust — kes määratleb end „meiena“, millele vastandub „mitte-meie“ (vrd Aaviksoo „mina“ ja „mittemina“), väidab ta, et iga etnose juhtimiseks on vaja tunda nelja kategooriat: küllus (õiglus), headus (eetilised normid), ilu (esteetilised normid) ja tõde (ideed ja printsiibid).
Tõel Zimichevi mõistes ei ole midagi ühist sellega, kuidas asjad on või ei ole, sellel puudub vaste looduses ning etnose juhtimiseks tuleb see kategooria kunstlikult luua, sest ilma selleta etnos ei püsi. Tõe kategooria loomine ja edukas toimimine on võimalik siis, kui teised, madalamad tasandid toimivad (inimestel on, kus elada ja mida süüa, kehtivad hea ja kurja normid, on olemas üldiselt heakskiidetud stiil (univorm) ja üleüldiselt aktsepteeritud ellusuhtumine, mis põhineb peamiselt emotsioonidel).
Rahva juht kui demagoog
Konkreetsed nõuanded, kuidas neid kategooriaid luua, rahvahulki juhtida ja väitlusi võita, pole iseenesest muud kui ammusest ajast tuntud demagoogiavõtete ülekordamine. Vaid mõned näited: valede eelduste kasutamine, autoriteetidele viitamine sisuliste põhjenduste asemel, vastase ründamine tema seisukohtadega vaidlemise asemel, vastase rööpast väljalöömine mõttetu sõnavalinguga jne. Zimichev hoiatab, et mõningad võtted võivad olla efektiivsed vaid korra, seetõttu tuleb hästi järele kaaluda, kas selle auditooriumi ette on tarvis ka tulevikus astuda või soovitakse ühekordset võitu.
Tuletaksin siinkohal meelde sõna „demagoogia“ päritolu: selle esimene pool tähendab rahvast ja teine juhti. Kui alguses, kreeklaste juures, oli sõnal veel pigem positiivne või vähemasti neutraalne tähendus, käändus see roomlaste kaudu euroopalikku teadvusse jõudnuna rahvahulkadega manipuleerimise õpetuseks. Tänaseks kuulub demagoogivõtete valdamine iga professionaalse poliitiku oskuste hulka. Seda peetakse nii loomulikuks, et harva viitsib veel keegi poliitikute mõtteavaldusi sellest aspektist uurida.
Põhimõtteliselt pole informatsioonilise enesemääramise kuulutus Aaviksoo käsituses midagi muud kui etnose eksisteerimiseks vajaliku tõekategooria ülesehitamine Zimichevi vaimus. Sellele viitab ka Aaviksoo varasemates mõtteavaldustes väljendatud loogika: „Seetõttu oleme igaüks justkui sõdur lahinguväljal ja teistpidi osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määrab meie meelekindlus ja usk iseendasse. Selle määrab oskus eristada sõpru vaenlastest, valmisolek leida uusi sõpru ja liitlasi ning neid mõista, jäädes kõigele vaatamata iseendaks.“
Eestlase tõde ja õigus
Tähelepanuta on senistes vastukajades aga jäänud „tõe mõõga“ olemuse küsimus. On ju eesti keeles olemas nii „tõe“ kui ka „õiguse“ sõna, ent tihtilugu räägitakse ühest teise asemel. Tea nüüd, kas Tammsaare või keele enda tõttu, mis kahe sõna olemasoluga justkui sunniks nähtustel vahet tegema, aga eestlasele näib tõde olevat midagi säärast, mis iseeneses on ja mida väänata ei anna — kui ehk vahest kinni katta ja varjata? — õigus aga peab silmas vastavust teatavatele asjaoludele, ent sõltub sellest, kui palju asjaoludest teada on või missuguseid asjaolusid parasjagu silmas peetakse.
Õigust mõistetakse meie riigis kohtutes, aga kui sealt vahel õiguse kätte saabki, ei pruugi tõde ometigi päevavalgele tulla. „Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tekitatud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui ta aastate eesti oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud.“ (Tõde ja õigus I)
Kui korra veel kreeklasi meenutada, siis nende sõna tõe tarvis pidas silmas varjamatust. See pole tõde tõesuse, st õigsuse mõttes, vaid midagi säärast, mida inimene ise ei leiuta, välja mõtle ega tee, kuid mis võib inimese, näiteks kunstniku teose kaudu ilmsiks saada — n-ö avalikuks tulla, kui soovite. Kui vahel öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde, siis peetakse enamasti silmas siiski õigsust ehk vastavust tõsiasjadele. Tõde varjamatuse mõttes võib sündida ka puhtas mõtlemises, kuigi on küsitav, kas see on võimalik ajakirjanduslikes vormides (formaadisunni iseärasuste tõttu).
Tõde võib olla ka ilus
Siiski tundub mulle, et informatsioonilise enesemääramise õiguse üle arutlemine eeldab tõel ja õigusel vahetegemist, olgu siis Tammsaare, kreeklaste või Heideggeri mõttes (kes kreeklaste tõekäsitust põhjalikult uuris).
Kui õigusest ja õigsusest kõnelemine taandub tihtipeale pragmaatikasse (nagu ka Zimichevi tõekategooria), siis teadmata tõde enda kohta muutub õiguse asjus argumenteerimine pelgaks õigesti valetamise õpetuseks, nagu seda Põrgupõhja uuele Vanapaganale jagas Kaval-Ants. Vanapagan pidas mäletatavasti Antsu oma sõbraks ja oli valmis õigesti valetamagi õppima, kui on kord juba maa peale inimesena õndsaks saama tuldud, ent kui Ants enam „sõber“ ei olla ei tahtnud, sest see polnud kasulik, vallandusid fataalsed sündmused.
Ehk siis — kui informatsiooniline enesemääramise doktriin peaks olema suunatud väljapoole, teistele (kuigi Aaviksoo jutu põhjal see päris kindel ei ole), siis meie ise peaksime enda kohta siiski teadma, kuidas on lood rahva ja riigiga päriselt. Muidu võib juhtuda, et katame ise kinni selle, mis on meie kohta tõde, st varjamatu, aga siis muutub ju ka keeruliseks „õigesti“ valetada.
Isegi kui Eesti riigi ja rahva tähtsaima eesmärgina nähakse püsimajäämist, siis tuleb ometigi ikka ja jälle julgeda küsida, kes on see rahvas ja missugune on tema riik. Siis võib ehk selguda, et valetada ei olegi vaja — tõde ei pruugi olla kole ja hirmus, ta võib olla ka ilus. Nagu on kirjutanud Hando Runnel: „Ilus on ikkagi isamaa pale, kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.“
