Itaalia moodi multikultuursuses midagi õilsat ja ilusat ei ole
Vaatasin nõutult ringi, kuni minu juurde tuli üks naine, kes teatas, et oli sõiduriista alarmi undamist kuulnud, vaatama tulnud ja näinud ühte meest kiivriga minema jooksmas. Kuna siin on poliitiliselt ebakorrektne „neeger” öelda, siis kirjeldas vargust pealt näinud daam varast Itaalias kasutatava väljendiga uomo di colore – ehk siis eesti keeles „värviline mees”. Mulle on see väljend alati tobe tundunud – mis värvi siis? Roheline? Punane? Kirju? Kõik me siin ju teame, mida sellega mõeldakse.
Tegin politseile avalduse – tegemist oli siiski väärika kiivriga - ja võib ju olla veel imeväike võimalus, et kurjam mõne järgmise varguse ajal tabatakse ning ma oma kiivri tagasi saan. See protseduur samuti edukalt sooritatud, läksin koju, lülitasin arvuti sisse ja kuna siin on kombeks oma üleelamisi sõpradega jagada, kirjutasin Facebooki umbes sellise teate: „üks neeger varastas minu motorolleri pagasiruumist kiivri ja mp3, olen tige ja muutun üha rohkem rassistiks!”
Oleks ma vaid siis teadnud, millise poleemika ja pahameele see naljaga pooleks kirjutatud lause osades minu siinsetest sõpradest esile kutsub. Sain kuulda, kuidas kõik emigrandid on vaesed põgenikud, kuidas neil enda maal paha on ja kuidas me neid aitama peame. Ei aidanud ka minu seletused, et minu „rassism” ei seisne mitte ühe nahavärvi eelistamisel teisele, vaid avaldub siis, kui siiatulnud ei oska omaks võtta siinseid käitumisnorme, ei austa kohalikku kultuuri ja ainult nõuavad – kõike ja rohkem.
Kes mind just avalikult materdada ei julenud, see kontakteerus läbi vestluskasti ja manitses tolerantusele ning andis ülevaate multikultuurse maailma eelistest. Kui ma aga küsisin, kes neist endist ka midagi põgenike heaks teinud on, siis sellele ei vastatud. Hetkel on päevakorras probleem siia Sitsiilia lähsitele, Lapmedusa saarele saabuvate Tuneesia immigrantidega – ööl vastu tänast saabus taas 1200 inimest ja nende arv ületab juba sealsete kohalike elanike arvu. Multikultuursuse pooldajatel, kes muulaste saabumist siia vahvaks peavad, oleks seal käed-jalad vabatahtlikena tööd täis, miskipärast aga ei leidu minejaid. Lampedusa elanikest, kelle saar hakkab muutuma Tuneesia provintsiks, peaks kahju olema!
Erinevad kultuurid on toredad, aga ikkagi siis, kui neid erinevaid maid külastades ja reisides avastada – miks peaksid need kõik Euroopasse kokku voolama? Olin ausalt öeldes oma sõprade avaldustest hämmastunud, sest see pole kellelegi siin saladuseks, et kriminaale on Itaalias rohkem välismaalaste, kui kohalike hulgast. Tullakse siia, elu aga polegi nii roosiline, kui ette kujutatakse, kuid raha on elamiseks vaja ning minnaksegi kergema vastupanu teed – narkoäri, vargused, prostitutsioon. Jah, ehk ma tõesti eksisin, kui oma avalduses „neegrit” nimetasin ja sellega natuke üldistasin – kindlasti pole mitte kõik siiasaabujad loodrid, pätid ja vargad, aga antagu mulle andeks – suurem osa nendest on siiski hea elu otsingutel, mitte sooviga tööd teha või veel enam, õppida.
Just mõni nädal tagasi näitas kohalikus teleprogrammis Somaalia saatkonda Roomas, mis mõni aasta tagasi oli maha jäetud ning kuhu siis neegrid kohe sisse elama kolisid. Kui sinna reportaaži tegema mindi, süüdistasid immigrandid Itaalia valitsust, kes neile inimväärseid elamistingimusi ei garanteeri. Kui reporter küsis, miks tööd ei otsita, siis oli vastus lühike ja lihtne: „keegi ei taha meid tööle võtta!”
Rooma suguvendadele oli külla tulnud Rootsis elav pagulane, kes teatas uhkelt, kuidas Rootsi riik talle tasuta elamise andis ning demonstreeris pangakaarti, kuhu iga kuu 3000 krooni kantakse – ilma et üldse midagi tegema peaks. Selle kiitsid kõik neegrid heaks ja lubasid Roosti minna, kus nii lahedat elu saab elada! Kogu sellele inimmassile peaks keegi ikkagi selgeks tegema, et enne, kui midagi saada, tuleb selle heaks ka midagi teha. Riik peaks esmajärjekorras tagama siiski oma kodanike heaolu ja alles siis mõtlema sissesõitnutele. Aga hirm saada „rassistiks” tembeldatud on siin nii suur, et keegi ei julge asju nende õigete nimedega nimetada. Kasvõi siis seda, et paljud immigrandid lihtsalt ei viitsi tööd teha, sest selline toiming puudub nende harjumuste nimekirjast hoopis.
Palermo kesklinnas on varsti iga kahe pargitava auto kohta üks isehakanud „värviline” parkimiskorraldaja. Tänavanurkadel „värvilised” mehikesed, kes kasvõi vägisi sinu autoakent pesta tahavad. Õhtuti ei ole võimalik söögikohtades rahulikult süüa ega juttu ajada, sest iga viie minuti tagant saabub „värviline” tegelane, kes üritab sulle midagi müüa. Ma saan aru, et see on ka Itaalia riigi süü, kes ei suuda siin korda tagada ega neid kontrollida. Paar kuud tagasi võttis politsei kinni ühe Marokost pärit kauplemisloata tänavakaupmehe, mille peale see solvus, ennast bensiiniga üle valas, põlema pistis ja pärast haiglas vigastustesse suri. Selle peale hakati süüdistama politseid, et see oli mehega liiga karmilt käitunud!
Mitte keegi ei pea sellisel viisil surema, aga antud juhul oli see mehe oma valik, korravalvurid täitsid ainult oma kohust. Pakun välja, et tulevikus ei julge politsei immigrante enam üldse tülitada.
Mul on tõesti mure – mure Euroopa pärast – mis meist niiviisi saab? Kuidas on võimalik, et kõik tahtjad saavad siia tulla ilma, et kontrollitaks nende saabumise põhjuseid ja kasvõi isikuid? Eestis on siiani olnud veel suhteliselt karm immigratsioonipoliitika ja soovin jõudu sama liini jätkamiseks – sellises multikultuursuses nagu ma seda siin Itaalias iga päev näen, küll midagi ilusat ei ole.
