Kultuurikomisjon põhjendas oma ettepankut sellega, et riigikogu menetluses on teine sarnane eelnõu, mis on kooskõlastatud nii asjaomaste ministreeriumide kui ka välisekspertidega.

Eelnõu sätestas, et "omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib omavalitsuse volikogu otsusel eestikeelse teabe ja teenindamise kõrval kasutada omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt."

Stalnuhhin ja Kreitzberg põhjendasid seda igapäevasest argielust tulenevaga ja riigi kohustusega kaitsta ka neid inimesi tekkida võivate ohuolukordade eest, kes riigikeelt ei valda või piisavalt ei valda.

Samuti nii riiklikust huvist kui ka üldinimlikust vajadusest informeerida selliseid inimesi näiteks rahvaloendusest, valimistest ja muust sellisest, lisasid nad.

Töökeskkonna ja tarbijakaitse nõuete täitmisel keskkonna, tervise ja turvalisuse kaitse huvides on eelnõu algatajad senisest seaduse tekstist välja jätnud füüsilisest isikust ettevõtjad kui liiga üldiselt määratud grupi, märkisid Stalnuhhin ja Kreitzberg seletuskirjas.

Nad lisasid, et füüsilisest isikust ettevõtjale pole ka valitsus suutnud kehtestada vastavaid keelelisi erinõudeid ilma, et vastav regulatsioon seda kategooriat üldisemalt ei diskrimineeriks.

Eelnõu kohaselt oleks riik vastutanud selle eest, et keeleõpe võõrkeelses haridusasutuses oleks olemas ja oleks efektiivne.

See ei ole mitte ainult haridusseaduse reguleerimisala, vaid pigem aktiivse keelepoliitika alustala, mis peaks olema kirjas ka keeleseaduses, märkisid eelnõu algatajad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid