Tegelikult saab tõdeda, et hoolimata tipptundide ummikutest ja mõnest tankistlikust roolimehest, on sõidukijuhtide liikluskultuur rõõmustaval kombel tõusuteel. Jalameeste oma aga vastuoksa ei taha sugugi paraneda. Toon siinkohal paar mõne päeva vanust näidet.

On neljapäeva õhtu ja linnaliini bussile, mis peatusest välja sõidab, põleb roheline tuli. Samal ajal jookseb inimene punase tulega üle tee, lootuses jõuda eelpool mainitud bussile. Napp pool meetrit lahutas toda õnnelikku bussi rataste alla sattumast. Mehel jätkus isegi veel sihikindlust koputada bussi ustele, nõudmaks sisselaskmist.

Paar õhtut hiljem võttis naisterahvas, laps süles, nõuks samas kohas punase tulega autode vahelt üle tee joosta, et jõuda peatuses seisvale bussile. Laps oli juba sellises vanuses, et vanemad saaksid talle rääkida ohtu liiklemise põhimõtetest. Too naisterahvas näitas paraku lapsele lubamatut liiklemisviisi, seades ohtu nii enda kui ka lapse elu.

Need olid paar õnnelikku juhust, samas ei pruugi kõik nii õnnelikult minna. Tekib kõsimus, kas kümme minutit järgmist bussi oodata on tõesti nii hirmus, et tuleb pigem riskida sihtpunkti jõudmiseks läbi haigla? Siinkohal võib mõni õigustuseks väita, et igal pool ei liigu transport nii sagedasti ja järgmist on vaja oodata tubli tund. Tollele isikule soovitaks oma aja paremat planeerimist ja võtta ka arvesse transpordi graafikutes esinevaid ajalisi nihkeid.

Siinkohal ilmneb huvitav paradoks. Olenevalt sõiduki liigist, on selle juhil kohustus läbida autokool või omandada mingidki teadmised liikluseeskirjast. Jalakäija puhul on samuti tegemist liiklejaga. Paraku sellisega, kellel põhimõtteliselt puudub kohustus omada mingeidki teadmisi liiklemisest. Eeldusel, et on olemas grupp lapsevanemaid, kes ei pööra lapse liikluskasvatusele piisavat tähelepanu või siis ei ole antud küsimuses piisavalt kompetentsed, oleks vägagi mõistlik seada põhikoolis sisse liiklusõpetuse tund, milles õpetatakse lapsele selgeks liikluseeskirjad.

Teemat võiks käsitleda kuni üheksanda klassini välja, võttes eesmärgiks, et põhikooli lõpetaja on täiel määral teadlik liikluseeskirja olemusest ja turvalise liiklemise põhimõtetest. Antud programmi juurutamine vähendaks olulisel määral igasuguste "liiklusgeeniuste" osakaalu tänavapildis.

Paneksin siinkohal kaasjalakäijatele südamele, et me pöörataks rohkem tähelepanu ka enda käitumisele igapäeva liikluses. Rauast ei ole meist keegi tehtud ja kui tavaliselt pääsetaksegi vaid ehmatuse või põrutusega, siis halvemal juhul jääb autojuhti elu lõpuni kummitama teadmine, et ta on kellelegi otsa sõitnud.