„Igasugune katastroof mõjutab nii üksikisiku kui ka ühiskonna mõttemaailma,“ tõdes Luts. „Ühes olen ma kindel — jaapanlaste rahvuslik identiteet on saanud tugeva tõuke.“

Tema sõnul ei ole sellist moonaka mõtteviisi, et miks sa sinna mere äärde oma maja ehitasid või miks lapsed kaugel tööd teevad ja vanainimene üksinda mere ääres elab.

„Kõik aitavad hädas tingimusteta kõiki ning selles peitubki mitte ainult Jaapani, vaid Aasia jõud,“ märkis Luts.

Lutsu sõnul on veel vara öelda, kuidas suur maavärin, tsunami ja sellele järgnenud tuumajaama õnnetus on mõjutanud Jaapanit, aga oma jälje on need jätnud kindlasti nii iga indiviidi kui ka rahvuse tasemel.

Probleem number üks — saastatud toiduained

„Praegu käib võitlus Fukushima tuumajaamas olukorra stabiliseerimiseks ja edasiste õnnetuste ärahoidmiseks ning tsunamis hukkunute otsimiseks,“ kirjeldas ta. „Ülejäänud Jaapan püüdleb selle poole, et taastada igapäevane elurütm ja ühiskonna stabiilsus.“

Probleemiks number üks peab Luts keskkonna saastamist, millest omakorda kõige suuremat ohtu kujutab endast saastatud toiduainete jõudmine poelettidele.

„Kui Jaapanil on ülimalt efektiivne impordi kvaliteedi kontrollimise süsteem, siis sisemajanduses on see minimaalne,“ hindas ta. Nii on jõudnud esimesed teated saastatud spinatist ja piimast juba avalikkuseni.

„Millegipärast arvan, et seda probleemi jätkub pikemaks ajaks,“ prognoosis Luts. „Ikka on inimesi, kes lihtsalt raha tahavad teenida.“

Puudus pudeliveest

Lutsu sõnul on kriisisituatsioonile küllaltki sümptomaatiline, et inimesed hakkavad kokku ostma esmatarbekaupu ebamõistlikes kogustes. Praeguseks on ostupaanika tema sõnul möödas ja tasapisi taastub varustatus ka Tokyos. „Palju sa ikka WC paberit ja vett oma koju kogud?“ 

Tokyost väljaspool hindas ta olukorda juba peaaegu samasuguseks kui enne maavärinat. Erandiks on pudelivesi, mida märtsis osteti ühe nädala jooksul kokku rohkem kui kogu augustis, mis on Jaapanis palavaim kuu. „On selge, et planeeritud tootmismahud ja nõudlus ei kattu,“ lausus Luts. Samas on poodides tema sõnul küllaga saadaval muid jooke.

Konservitegijate kuldaeg ja bensiinilimiit

„Kui jaapanlaste tarbimisharjumusse ei kuulunud eriti konservid, siis praegu on konservitegijate kuldaeg,“ ütles Luts. „See osa riiuleist vajab kauplustes pidevat täiendamist.“

Jaapanlaste esmased vajadusee vee, elektri ja gaasiga on Lutsu sõnul tagatud. Samuti jätkub kõigil petrooleumi, millega enamik jaapanlasi oma maju kütab ning mille ostmist vastupidiselt bensiinile pole limiteeritud. Ta tõi näiteks, et esmaspäeval said kõik tahtjad osta bensiini 2000 jeeni eest ühe auto kohta, mis teeb umbes 13 liitrit.

Kui elektrikatkestused toimuvad väljaspool Tokyot, siis pealinna keskus on siiani saanud hakkama ilma. Teisiti pole Lutsu sõnul ka mõeldav, sest keskasutused töötavad peaaegu ööpäevaringselt ning nende elektrita jätmine poleks tark tegu.

Lastel algab koolivaheaeg 

Kõik asutused ja ettevõtted üritavad Lutsu sõnul toimida võimaluste piires. „Tavapäraseks tööks on seda nimetada ehk liig, aga sinnapoole püütakse. Haridusasutustes toimub töö samamoodi.“

Sel nädalal lõppeb Jaapanis kooliaasta ning mõned lasteaiad lõpetasid juba eelmisel nädalal. Kõik lapsed koolis ja lasteaias ei käi ning see sõltub antud juhul vanemate võimalustest. Samas kõik tehakse selleks, et tavapärane rütm taastuks.

Otsitakse võimalikke ellujäänuid

Katastroofipiirkonnas toimuv on Lutsu sõnul etapiline tegevus. „Prioriteediks on võimalike ellujäänute päästmine ning seejärel alles piirkonna puhastamine. Taastamisest on hetkel veel väga vara rääkida, aga minu jaoks on selge see, et paljud jaapanlased, kes pääsesid sellest õnnetusest, lähevad oma elukohta tagasi.“

Tõelisest puhastamisest saab Lutsu sõnul rääkida alles mõne kuu pärast, kui Fukushima tuumajaama probleemidele on leitud lahendus.

„Praegu käivad muidugi juba tsunami poolt rüüstatud piirkonna puhastustööd. Mis toimub Fukushima tuumajaamast 30 kilomeetri raadiuses, siis selle kohta andmed puuduvad.“

Segadus ja varjatud uhkus

Valitseva meeleolu jagas Luts põhimõtteliselt kaheks. „Üks, mis maailma meedias ringi liigub ja teine, mis Jaapanis valitseb,“ ütles Luts, kelle sõnul on jaapanlased sellise tulevikuga arvestanud kogu aeg. „Iseasi, kui hästi nad ikka olid selleks nii üksikisiku kui ka riigitasandil valmis.“ 

Praegune meeleolu on segu pärast suurt õnnetust valitsevast segadusest ning varjatud uhkusest, et näete — me saime ja saame hakkama. Kõige paremini väljendavad seda kodanike algatatud kampaaniad energia säästmiseks ja kannatada saanud piirkonna toetamiseks.

Kuuldused arstiabi halvast kättesaadavusest lükkas Luts oma kogemuse kirjeldamisega ümber. „Mu teisel pojal oli palavik. Helistasime haiglasse. Paluti kohe tulla. 40 minutiga oli visiit ja analüüsid tehtud. Arsti diagnoos: külmetus. Tasuta rohud ja lapsele tubliks olemise eest kommid. Tavaliselt on arsti juures käimine siin ehk kaks korda rohkem aega võtnud. Usun, et jooditablettide väljarääkimine on tõesti küsitav, et mitte öelda raskendatud.“

Jaapanist lahkujate arv on vähenemas

Lutsu hinnagul on riigist lahkujate arv vähenemas. „Tegemist oli sisuliselt paanikaga. Paanika põhjuseks on tavaliselt vähene või ebaõige informatsioon. Paljude välismaalaste puhul tähendas see seda, et lähtuti välismaiste meediakanalite informatsioonist, mis tihti põhineb sensatsiooni müümisel. Jaapani meediakanalid jäid nende jaoks arusaamatuks nii keelelistel kui kultuurilistel põhjusel.“

Luts tunnistas, et tema üllatuseks läksid selle paanikaga kaasa ka mõned Euroopa esindused. Õnneks on tänapäeva avatud maailmas võimalik toetuda ka teiste riikide ekspertiisile.

„USA ja Suurbritannia saatkonnad on andnud minu arvates parimat mitte-jaapanikeelselt informatsiooni ning nõuandeid, ja peab tunnistama, et nimetet riigid saavad aru ka Jaapani ametlike kanalite teabest.“

„Tavalisele välismaalasele on võõrsil ikkagi suurimaks toeks oma riigi saatkond. Aga kui selle töötajate närvid vastu ei pea — mõned lahkuvad/põgenevad, kohalejäänud kaotavad otsustuvõime, siis on paanika kerge tekkima.“

Luts tõi kohalikest eestlaste kogukonnast esile Liina Kuusikut, kelle Facbooki üles seatud konto oli esimesed neli-viis päeva põhiliseks andmevahetuse kanaliks, mida kõik jõudumööda täiendasid.