Abistades hädasolijat ehk kuidas ma petturi valede ohvriks langesin
Taibates, et vene keelest ma piisavalt aru ei saa, hakkas ta mind kõnetama eesti keeles: “Ilus, kallis proua, palun aidake mind. Palun andke mulle 2,80.” Küsisin kohe, et mille jaoks. “Kulla, kaunis proua. Ma tahan rongiga koju sõita. Mul endal on 5 eurot aga 2,80 jääb puudu. No palun kallis, ilus, kena proua, palun aidake mind,” jätkas mees palumist.
Ei tea, kas süüdi oli minu heatahtlikkus või mõjusid kaunid meelitussõnad — igatahes otsustasin abivajajat aidata. Seda enam, et mind on lapsest saati õpetatud, et hädasolijat tuleb aidata.
Avasin rahakoti ja hakkasin raha otsima, mees kõrval seletamas “kulla kaunis, armas, hea proua ma pole mingi narkomaan, olen täiesti korralik inimene. Andke mulle 3.30. Tahan väga koju minna.”
“Kolm kolmkümmend,” mõtlesin vaikselt, “alles oli jutt ju 2.80-st…” Rahustasin ennast mõttega, et äkki on mehel tarvis ka näiteks tualetti külastada.
Andsin mehele 3,30 eurot. Mees tänas mind ja lahkus. Mina aga jätkasin oma ostlemist turul.
Järgmisel nädalal taaskord turul viibides röövis mu tähelepanu kuidagi tuttav jutt: “Kulla, kallis, ilus proua, palun aidake mind.” Pöörasin pilgu ja nägin tuttavat abipalujat, kes oli leidnud endale minu kõrval uue ohvri, kellelt raha välja petta. “Kulla, kena proua, andke mulle palun 2,30 eurot, ma ei saa bussiga koju sõita. Mul jääb 2,30 puudu. Mul endal on 2 eurot. Ma olen korralik inimene, ma pole mingi narkomaan ega joodik. No palun halastage ometi.”
Enne, kui jõudsin sekkuda, andis kõrval olev naine mehele raha ja mees kadus kiiremini kui tuul.
Järgmisel päeval külastasin taas turgu ja hakkasin just turult lahkuma kui mind äkki vene keeles kõnetati. Tõstsin silmad ja nägin enda ees teada-tuntud nägu, kes küsis kas ma räägin vene või eesti keeles ja hakkas laulma oma teada tuntud laulukest hoolimata sellest, et olin varem tema vale õnge läinud ja nägu peaks tuttava olema.
Kuuldes, et ma teda ei aita, hakkas ta mind kiruma ja karjus kõvasti “vaadake, milline inimene, jätab inimese hätta. No vaake ometi, milline halb inimene.”
Lahkusin temast välja tegemata. Mees aga ei jätnud jonni ja järgnes mulle hea tükk maad, ise kriisates nagu kajakas, milline alatu inimene ma olen.
Peale viimast intsidenti, olen veel korduvalt näinud sama meest Balti jaama turul kasutamas täpselt sama skeemi heatahtlike inimeste ärakasutamiseks. Rõõmu teeb aga see, et üpris tihti võib teda näha karjumas — see jälle tähendab seda, et inimesed pole tema kaebeloo ja meelituste ohvriks langenud.
Kirjutasin selle loo just hoiatuseks inimestele, kes liiguvad Balti jaama ümbruses. Ärge minge selle mehe valede lõksu. Ise olin piisavalt rumal üritades teha head ja inimest aidata. Aga eks see ongi petturite skeem — kasutada ära inimeste abivalmidust ja head tahet.
Kurvaks teeb meele aga see, et järgmine kord, kui minu poole pöördub tõeline abivajaja, võin ma ilma põhjuseta ka teda pettuses kahtlustada ja ta lihtsalt abist ilma jätta.
