Ka poliitikul peab olema südametunnistus

Delfis süüdistab värske riigikogu liige Andres Anvelt Keskerakonna liikmeid korruptiivsuses, sidudes selle nende konkreetse parteilise kuuluvusega. See on samm kaugemale sellest ajast kui niisuguseid süüdistusi esitati Eesti omavalitsuste kohta.

Nüüd ollakse jõutud parteideni ja nende liikmeteni. Paljude süüdistustega on lugu aga selline, et aeg annab arutust. Süüdistatud on ka süüta inimesi.

Eesti lähiajaloos oli üks karmimaid juhtumeid Vladimir Panoviga. Selle korraldamisel oli toonasel politseijuhil Andres Anveltil keskne roll. Kõik mäletavad, kuidas Anvelt vedas käeraudades Panovi telekaamerate ette. Vähem on neid, kes panid tähele, et Panov mõisteti kohtus õigeks ja sugugi mitte asja aegumise tõttu, nagu mõnikord püütakse seletada.

Viis aastat solgutati meest mööda kohtuid ja kinnipidamiskohti, kuni tema süütus niivõrd ilmsiks tuli, et enam ei leidunud kohtunikku, kes seda ülekohtust asja ei oleks tahtnud lõpetada. Variserlik on teha nüüd nägu, et Andres Anveltil ei olnud Panovi tagakiusamise juures kandvat rolli.

Anvelt võiks vähemalt vabandust paluda, aga tema ei ole midagi oma vigadest õppinud ega järeldusi teinud. Jätkab hoopis vana stiili, pillub paremale ja vasakule süüdistusi, mida ta põhjendada ei soovi ega suudagi.

Anvelti kirjutisest jäi mulje, et mees loodab inimeste lühikesele mälule ja sellele, et kellelegi ei tule meelde, et õiguskaitseorganite tõmbamine poliitikasse sai just temast alguse.

Kirja autor on riigikogu keskerakondlasest liige.