Vilja Kiisler: Eesti tapab sõnumitooja
Toby Harndeni raamat „Dead Men Risen“ näitab nimelt erakordselt piinlikus valguses Eesti sõjaväelaste tegevust 2009. aastal Helmandis: nood olnud kohale jõudes adrenaliini nii tulvil, et tahtnud keset ööd kinnisilmi lahingusse tormata. Keset ööd relvaga vehkima hakkamast suutnud britid eestlasi vale abil tagasi hoida, ent järgmisel päeval enam mitte. Juba 15 minuti pärast sai kapral Toomas Mikk viis kuuli.
Mikk jäi imekombel ellu ning president autasustas teda Kotkaristi mõõkadega kuldristiga. Mitte keegi ei uurinud siis ega uuri ka nüüd, missugune oli Eesti sõjaväelaste tolleaegne ettevalmistus, kui säärane ebaprofessionaalsus tõepoolest võimalik oli. Kaitseväe pressimees Peeter Tali ütleb vaid, et Harnden ei räägi õigust: Mikk saanud haavata küll, aga muu polevat tõsi. Kuidas asi siis „päriselt“ oli, ta kahjuks ei jutusta.
Veebruaris Narva-Jõesuus peetud konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“, millel valitsenud meeleolud ehmatasid tõsiselt briti kolumnisti Edwart Lucast (loe SIIT), kõneles president Ilves: „Meile kõigile peaks selge olema, et Eesti on osa informatsioonisõjast, enamasti objektina.“ (Diplomaatia nr 3, märts 2001) Ja tagapool: „Meie vajadus leida kinnitust oma tegude õigsusele välismaa allikate kaudu teeb meid haavatavaks. Et me otsime välismaalt kinnitust enda olemasolule, on märk suuremast haavatavusest ja viitab sellele, mis lõppkokkuvõttes ongi psühholoogilise kaitse eesmärk – hoida usku Eestisse.“
Ent mida teha siis, kui see välismaa allikas ei olegi regnum.ru, vaid The Daily Telegraphi USA toimetaja, vaba maa ja vaba ajakirjanduse esindaja? Siis püüab Eesti president selle avaldamist takistada, ja kui see ei õnnestu (raamatu esmatrükk tehti tõepoolest pulbriks, kuid kirjastus tegi kähku uusväljaande), siis teatab Eesti välisminister, et raamat on ebaeetiline – ning tagatipuks ähvardab Eesti kaitseminister ajakirjaniku kohtu alla anda.
Missuguses valguses paistab raamatute hävitamises osalev väikeriik maailmale, on küsimus, millele toovad vastuse lähemad päevad muu maailma meedias. Vaevalt õnnestub siin aktiivse tegutsemisega subjekti staatusse tõusta soovinud Eestil objekti staatusest välja murda. Pigem vastupidi, tõenäoliselt tuleb tunnistada, et seekordsed käigud infosõjas olid määratud läbikukkumisele. Raamatute hävitamine assotsieerub barbaarsete aegade ja totalitaarsete režiimidega, mille taagast vabanemise nimel on riik ja tema inimesed nii palju vaeva näinud. Pole võimatu, et see juhtum langetab Eesti usaldusväärsuse aktsiad otsustavalt ja pöördumatult.
Ent jätkem praegu kõrvale see, kuidas osalemine raamatute hävitamises paistab muule maailmale, ja küsigem: kuidas siis hoida usku Eestisse? Kas tõesti sellega, et riik blokeerib igasuguse informatsiooni, mis on talle ebasoodne, ükskõik missuguste vahenditega? Kui Harndeni väidetu ei ole tõsi, siis poleks ju ometi midagi lihtsamat kui seda öeldagi. Valele vastuhakkamiseks ei pea valetajat kindlasti mättasse lööma või tema suud kinni teipima, märksa tsiviliseeritum on ometigi vale ümber lükata ja rääkida, kuidas siis tegelikult oli. Eesti riik on aga pigem otsustanud tappa sõnumitooja, kui piltlikult väljenduda.
Kui Harndeni raamatu esmatrüki ostis kokku ja hävitas Briti kaitseministeerium, siis eelmisel aastal sai samasuguse teoga hakkama USA kaitseministeerium. Põhjendusega, et raamat ohustab rahvuslikku julgeolekut, hävitati endise sõjaväeluuraja Anthony Shafferi raamat „Operation Dark Heart“. 47 000 hävitusaktsioonile kulunud dollarit tuli muidugimõista maksumaksja rahakotist. USA ajakirjandus naeruvääristas raamatute hävitamist ja mõistis selle hukka: räpakas ja läbimõtlematu kinnimätsimiskatse põhjustas näiteks The Washington Timesi hinnangul enneolematut avalikku piinlikkust.
Ei pea olema kommunikatsioonispetsialist või suhtekorraldusekspert, et mõista: millegi ärakeelamine või leviku takistamine toimib ainult reklaamina. Vaevalt mõtlesid Ilves ja Aaviksoo Harndeni raamatule reklaami teha, ent paraku kukkus see niimoodi välja. Kui Shafferi raamatust sai müügihitt nimelt tänu hävitamisaktsioonile, siis võib arvata, et sama saatus ootab Harndenit – seda hoolimata sellest, kas kokkuvõttes on tegu väärt teosega või mitte.
Kahe kõneks olnud raamatu puhul info varjamine küll ebaõnnestus, ent ei maksa arvata, et see ebaõnnestub alati. Kuivõrd riike ja valitsusi ei juhi üldjuhul kretiinid, tuleb eeldada, et enamikul juhtudel info varjamise katsed siiski õnnestuvad. Nõnda pole meil võimalik kuidagi teada saada, mida kõike me ei tea. Infosõda peetakse kõrgelt üle laia avalikkuse peade.
Autor on Delfi kolumnist.
