Käsperi sõnul on rassismi esinemist ühiskonnas raske mõõta, seest väga raske on selgitada välja inimeste tegelikke hoiakuid. “Seda on isegi arvamusküsitlustega raske mõõta,” ütles Käsper Delfile.

Kui rääkida rassismist kitsamas tähenduses, siis teistest rassidest inimesi ei ole Eestis kuigi palju. “Kohtukaasuseid rassilise diskrimineerimise kohta ei ole, ka politseisse pöördutakse väga harva.”

Teisest küljest on olemas ka teadmatusest tulenev alateadlik rassiline diskrimineerimine, näiteks töölevõtmisel eelistatakse rassi alusel üht inimest teisele. Käsperi sõnul ei saa siin alahinnata Eestlaste väheseid kultuurikontakte. “Kakskümmend aastat tagasi elasime täiesti suletud ühiskonnas, eks meil ole tegu madala tealikkusega.”

Samas viitab Eurobaromeetri 2009. aasta uuring, et Eestis on olukord üsna sarnane Euroopa keskmisele.

“Keegi ei pea ennast mittesallivaks, kuni on mingis olukorras, kus tegelikult puututakse kokku teise kultuuri või rassi esindajaga. Üks asi on näha teise rassi esindajat telekas või kohata välismaal, teine asi on see, kui ta kolib kõrvalkorterisse, käib sinu lapsega samas koolis või saab osaks perekonnast.”

Selline erinevus inimese ettekujutuse vahel enda sallivusest ja sellest, kuidas ta kokkupuute tekkides reageerib, pole siiski omane üksnes Eesti inimestele, selgitas Käsper.

“Siin on mitu faktorit, ühest küljest see, et Ida-Euroopas on et meil nii lühikest aega olnud kokkupuude mitmekultuurilise ühiskonnaga, teisest küljest on meil väike riik ja rahvus, millel on legitiimne huvi oma püsimajäämise suhtes. Ei saa nii üks-üheselt paika panna, meil on nii erinevusi kui ühiseid jooni muu Euroopaga.”

Samas möönis Käsper, et uuringud näitavad, et võõravihkajaid on mingi protsent igas ühiskonnas, ka kõige arenenumas, ja selle teadmisega tuleb elada. “Riik peab käituma nii, et need võõravihkajad ei saaks teistele haiget teha.”