Värske pilguga tsiviilpartnerluse debatist
Seejuures ei ole vahet, kas nimetatakse end liberaalseks, konservatiivseks või sotsiaaldemokraatlikuks, ikka esitatakse vaid üks neist variantidest. Ometi võiks kaasaegses ühiskonnas leida kolmanda variandi, mis võiks ühtviisi sobida nii peapiiskop Andres Põdrale kui ka homoaktivist Reimo Metsale.
Eestis on tsiviilpartnerluse pooldajad soovinud viia perekonnaõigusesse võimaluse samasoolistel isikutel oma kooselu registreerida ning selle vastased viitavad asjaolule, et põhimõtteliselt on sellist kooselu võimalik õiguslikul reguleerida seltsingulepinguga. Seega nähakse probleemi lahendamiseks ainuvõimalike variantidena kas täiendavat õiguslikku reguleerimist või status quo säilitamist. Ometi võiks objektiivset reaalsust ning ühiskonnas silmnähtavaid trende arvestades hoopis kaaluda perekonnaõigusliku regulatsiooni (või vähemalt sellega seotud formaalsuste) jõulist vähendamist.
1. juulist 2010 kehtima hakanud uus perekonnaseadus on endiselt äärmiselt abielukeskne. Samas on juba aastaid toodud välja statistikat, et enamik lapsi sünnib Eestis väljaspool abielu. See võib meeldida või mitte, aga varem või hiljem peab see leidma adekvaatse kajastuse ka õiguses. Lisades siia tänapäevase arusaama, et riik ei pea tingimata oma nina inimeste eraellu pistma, jõuamegi küsimuseni, kas riigipoolne abielude registreerimine on üldse mõistlik.
Tõsi, selle kaitseks räägib vajadus perekonnas nõrgemaid ehk siis enamasti lapsi või varaliselt nõrgemat abikaasat kaitsta. Ometi tuvastatakse juba täna enamik isadusi kas isaduse omaksvõtu või halvemal juhul DNA analüüsi kaudu ning seega ei oleks riikliku abielude registreerimise lõpetamisel ette näha drastilisi tagajärgi lastele. Kohustus lastele elatist maksta on ju iseenesestmõistetav ning vaevalt et selles vallas midagi muutuks. Varaliselt nõrgemas seisus abikaasa kaitsmiseks oleks aga võimalik näha selgeid faktilisi asjaolusid, mille tuvastamisel tekib temaga koos elanud inimesel soost sõltumata kohustus teist inimest abistada. Täpsed asjaolud, mille puhul selline kohustus tekiks, on pikema analüüsi koht, sest need peavad olema niisugused, mida on ka praktikas võimalik tuvastada. Ometi on need tõenäoliselt leitavad juba eelkõige kooselu fakti kaudu.
Olen kohanud ideest rääkides ka emotsionaalsed vastuargumente abiellumise tseremoniaalse ja traditsioonilise külje säilitamise vajadusest. Sellele aga polegi vaja vastu vaielda, sest keegi ei keelaks abielluda ka siis, kui riik seda ei registreeriks. Neid registreeriksid edasi kõik usuühendused oma reeglite järgi ning samuti võiks igaüks korraldada mistahes tseremooniaid. Tähtis on vaid see, et niisugune tegevus ei tooks endaga automaatselt kaasa õiguslikke tagajärgi ning riigil puuduks vajadus nende üle arvet pidada. Kellele aga seadusega sätestatud kaitsemehhanismid ebapiisavad tunduksid, saaks endiselt sõlmida lepinguid, mis suhteid täpsemalt reguleeriks.
Mõistagi ei ole perekonnaõigusega seonduvad küsimused kõige pakilisemad probleemid Eestis ning kiireks reformiks puudub karjuv vajadus. Teisalt võiks siinkohal esitatu näidata ka võimalust mõelda probleemide lahendamiseks teistmoodi mõtlemise võimalikkust ning ka seda, et vahel võiks ühiskondliku arenguga kaasas käiv õigusloome tähendada regulatsiooni vähendamist, mitte järjekordse uue õigusinstituudi seadustamist.
