Isiklike kogemuste põhjal kirjutatud TOP3 sellest, milline ei tohiks valimisreklaam olla (väga subjektiivne pingerida ning ei pretendeeri absoluutsele tõele). Niisiis mõned stiilinäited.

Näide üks - isiklikele telefonidele, meiliaadressidele ja mujale "tervituste" saatmine

Neljapäeva pärastlõunal veetsin sõpradega mõnusalt aega - oli igati hubane olemine torditüki ja arvuti seltsis. Äkitselt ilmus messengeri aknasse teade "Kallis sõber! Head vabariigi aastapäeva! Sinu Edgar". No mida? Mis Edgar? Mul ei ole ühtegi Edgari-nimelist tuttavat. Hetke pärast mõistsin, et "minu Edgar" on tõenäoliselt poliitik Edgar Savisaar.

Mu sõbrad olid minu ümber ja ausalt öeldes sellel hetkel ei tahtnud ma mitte kedagi ega ühtegi sõnumit "väljast". Ma ei soovi ühtegi õnnesoovi ega meelitust võõralt inimeselt, sest see on võlts ja ebasiiras. Kas selle sõnumi said kõik Tele2 mobiilset internetti kasutavad inimesed? Kui jah, siis "head-vabariigi-aastapäeva-sõnumi" näol ei ole tegu südamest tulnud sooviga. Väga läbinähtava põhjusega saadetud sõnum ja vastik enesereklaam!

Kui mõni poliitik just "peab" potentsiaalstele valijatele isiklikult sõnumit saatma, siis miks ei võiks see alata "Terega" ning ning lõppeda tema ees- ja perekonnanimega. Eesti kultuuriruumis ei ole tavaks võõrast tervitada sõnadega "Kallis sõber!". Samuti oleks elementaarne viisakus täieliku nime mainimine, sest praegu ma ju tegelikult ei tea, kas sõnum saadeti poliitik-Edgarilt, ennustaja-Edgarilt või hoopis kelleltki kolmandalt.

Näide kaks - reklaamid koduukse küljes

Laupäeval leidsin oma korteri ukselingi küljest sildi "Läksin valima! Valisin Edgar Savisaare NR 609" No, ei! Ei läinud valima, hoopis toidupoodi kavatsesin minna. Olin suures hämmingus, kuna tean kindlalt, et iialgi ei valiks Keskerakonda. Miks küll on valimisreklaamile kirjutatud "Valisin kandidaadi X" ja serveeritud see nii nagu see oleks minu enda otsus? Miks küll mõeldakse, et kui oled Lasnamäelt, siis järelikult selle konkreetse erakonna toetaja? Ma oskan ise mõelda küll! Palun mitte kirjutada, et valimistel hääletan kandidaadi X poolt.

Antud reklaam mõjus nagu oleks keegi mulle otsaette kirjutanud minu poliitilised vaated. Võtsin ukselingilt sildi, tirisin saapad jalast ning sammusin kööki, et täiesti mittevajalik paberilipakas prügikasti visata. Viiendalt korruselt alla jalutades märkasin, et neid silte on ka teiste korterite ukselinkidele riputatud. Mõned sildid vedelvad koridori põrandal, suurem osa on postkastide peal.

Ilmselt on keegi ukse taga passinud ning sobival hetkel trepikotta lipsanud ning meie lukustatud trepikoja valimpropagadat täis toppinud. Ehk ei olekski ma valimisreklaamide vastu, kui neid jäetaks arvestusega üks korteri kohta, aga liialt palju reklaamlehti annab hoopis vastupidise tulemuse. On siis tõesti peotäis ühesuguseid reklaamlehti valima kutsuv?

Näide kolm - poliitikute külaskäigud

Sama päeva õhtul helistas mulle sõbranna ja ütles, et tema kodus käis väga ootamatu külaline. Ta oli pahaaimamatult vastanud helisevale telefonile ning kostis hääl "Tere. Olen Kent Pentus, sooviks teiega paar sõna rääkida." Sõbranna oli ta isegi sisse laskud. Eks nad seal siis vahetasid poliitilistel teemadel oma mõtteid.

Kas poliitikud on Jehhoova tunnistajate ning ülikalliste tolmuimejate müüjatega samale tasemele laskunud? Kas on vaja oma ideid müüa nagu tolmuimejaid? Mõnele igavuse käes vaevlevale suhtlusaldile inimesele ei ole tõesti nende külaskäikude vastu midagi, aga minu jaoks on see minu privaatsfääri tungimine. Eestlane ju ikka räägib, et tema kodu on ta kindlus. Mind ärritab kojutungiv kandidaat, sest soovin oma koju vaid kutsutuid ja oodatud külalisi.

Kallid poliitikud, palun ärge muutuge tüütuks! Palun jääge kaubanduskeskustesse, tänavatele ning muudesse avalikesse kohtadesse. Kui soovin poliitilisel teemadel rääkida või konkreetse küsimuse esitada, siis ma tulen ja leian teid ise.

Ehk tehakse järgmiste valimiste eel endale reklaami väiksemas mahus ja veidi vähem pealetükkivalt. Praegu jääb vaid oodata kuuendat märtis, et see kõik ükskord ometi läbi saaks.