Kiirabiauto juht: miks ma ei leia teie kodu üles
Piisavalt paljud kiirabi kutsujatest ei teadvusta endale, kuidas ma nad leian ning ka seda, kuidas ma neile ligi pääsen. See väljendub järgmiselt:
*Puuduvad majanumbrid, korterinumbrid või pole need teelt nähtavad - majanumbrid on näiteks puude-põõsaste taga, teelt nägemiseks sobimatus kohas maja küljes või on loetamatud, trepikodade korterite numbrid liiga väikesed jne. On ka tänavaid ja maakohti, millel puuduvad sildid, või on need lihtsalt loetamatud.
*Maja või trepikoja ees või hoovis parkivad sõidukid, mis sunnivad mind peatuma ülearu kaugel. See takistab ja raskendab patsiendi talutamist või kandmist juhul, kui on vaja ta haiglasse viia.
*Peamiselt suuremate kortermajade esiste teede blokeerimine suurte kividega, lillepottidega või muuga, mis ei võimalda mul maja või trepikodade juurde sõita.
*Maakohtades, tavaliselt niigi kitsastele, maja juurde viivatele teedele kasvanud põõsaste-puude oksad, millest inimene ise pääseb oma sõiduatoga või dziibiga kül läbi, kuid minu kaubik kõrgenduse ja antenniga mitte.
*Minu jaoks ebapiisav teejuhatus. Inimesed lähtuvad kitsalt endale tuttavast koduteest ja ei teadvusta detaile, mis võiksid olulised olla minule kui võõrale tulijale. Nii võivad kutsujal segamini minna isegi parem ja vasak pool, ütlemata jäävad mõned teeotsad, kutsujale tähtsusetuna tunduvad hooned, maastiku detailid, põõsad-puud või hekid. Kuid ka vastupidi – teatatakse detailidest, mis minu jaoks on raskesti märgatavad, näiteks mingi võsas kasvav märkamatu puu. Kutsuja võib seda mingil põhjusel küll oluliseks pidada, kuid minu jaoks on see halvasti märgatav. Vaadake oma kodutee üle võõra inimese pilguga, et teaksite mida dispetšerile öelda!
*Lahti olevad koerad. Iga peremehe jaoks on tema koer sõbralik ja viisakas ning iga peremees väidab veendunult, et tema koer küll kellelegi liiga ei tee, kuid ometi on minu praktikas vastupidiseid juhtumeid. Kas või selle näol, et koer hüppab üles, määrib meie riideid või on lihtsalt jalus meie tegemistel.
Inimesed peaksid harjutama "enda mätta otsast kaugemale nägemist" ka sellepärast, et olla abiks abiandjatele – et abi saabuks kiiremini teile endile! Peale kiirabi on abiandjateks ka päästjad ja politsei - ka neil võib olla vaja teid kiiresti leida ja aidata.
"Enda mätta otsast kaugemale nägemine" tähendab ka seda, et "appi hüüda ei tohiks ilmaasjata" lihtsalt hetke tugevast meeleolust lähtuvalt. Pean silmas juhtumeid, kus kiirabibrigaad teatab teile, et siin pole ju meil midagi teha, sest pole ju meditsiinilisi probleeme. Kusagil aga võib keegi sel hetkel vajada tõsist abi. Kõik on inimesed, ka kiirabitöötajad, kes peavad üle olema tõsiasjast, et suhteliselt palju on väljakutseid, kuhu kiirustades selgub, et "siia nüüd küll kiiret polnud". On ju vana tõde, et korduvalt ja kergekäeliselt appi hüüdes seda lõpuks ei kuuldagi - ka siis, kui ükskord on abi tõepoolest vaja.
On siiski ka inimesi, kahjuks suhteliselt vähe, kes mõtlevad sellest. kuidas kiirabi neid leiaks. Need on inimesed, kes annavad hea teekirjelduse, kelle elamistel on tee pealt hästi nähtavad numbrid, kes lülitavad pimedal ajal maja ees või hoovis tuled põlema, panevad koerad kinni, ajavad oma autod eest ära, saadavad kellegi kiirabile vastu jne. Need on inimesed, kes hoolivad iseendast ja teistest!
