IRL - vaese rahva harija ja valgustaja?
Kas ma peaksin seda mõistma kui ähvardust? Kas ma pean andma oma hääle, kui tahan säilitada oma tasuta õppekohta? IRL-i kampaania tekitab minus mitmeid taolisi rumalaid ja retoorilisi küsimusi.
IRL-i valimiskampaania toetub ideele, et mitte kellelgi ei jääks rahapuuduse pärast omandamata kõrgharidus - siinkohal peetakse silmas peamiselt õppemaksu maksmiseks vajaminevat raha. Tähelepanuta jääb aga asjaolu, et noore inimese püüdlustes kõrgkooli õppima asuda ei ole esimeseks takistuseks raha, vaid riigieelarvelise õppekoha lävend, mille ületamine ei ole sugugi utoopiline ülesanne.
Ligikaudu pooled üliõpilased juba omandavad kõrgharidust tasuta ja mitmetel erialadel on pigem probleem tasuta kohtade täitmisel ning tasuta koha lävendid on naeruväärselt madalad. Seda just reaalainete aladel. Lävendid on paikka pannud riik, et kõrgharidusega inimeste harimine vastaks ühiskonna vajadustele. Madalad lävendid on erialadel, millede järele on ühiskonnal suurem vajadus, ja kõrgemad seal, kus on üleküllus. Samal ajal ei saa aga latti liiga madalale lasta ja liiga rumalaid inimesi kõrgkooli õppima lubada.
IRL kavatseb tasuta kohale pääsemist lihtsamaks teha ja nõnda taolise reguleerimismehhanismi hävitada. Tasuta õppivate tudengite osakaal suureneb, aga 100% saa see mitte kunagi olema. Majanduse ja rahva rikkuse kasvades peaks selliste inimeste ja õppemaksu maksvate tudengite arv ja osakaal järjest suurenema, kuni neid on piisavalt palju, et on mõtet alustada poliitilise võimu kindlustamiseks uut tasuta kõrghariduse kampaaniat. Nõnda tekib tsükkel, kus üliõpilaste keskmine tase langeb ja ülikoolid toodavad ülekülluses juriste, ametnikke ja ärijuhte. Matemaatika, füüsika, keemia unustatakse Eestis lihtsalt ära.
Andekad noored, kes väärivad tasuta kõrgharidust, saavad seda juba ja nendele, kellel ei õnnestu saada tasuta kohale, on välja pakutud plaan B: IRL-i valimine. See on täiesti loomulik, et ülikoolid hoiavad mingit standardit, mille järgi nad uusi õpilasi vastu võtavad. Ülikoolid peaksid traditsiooniliselt siiski olema mõeldud ühiskonna vaimsele tipule. Nendele, kellel ülikooli asja ei ole, on piisavalt rakenduskõrgkoole ja kutsekoole. IRL on preaguste valimiste ajal üritanud luua omale profiili tasuta kõrghariduse maaletoojana, nagu see oleks midagi uut ja senini kättesaamatut. Minu arvates on see robinhoodlik populism, mida ootaks pigem Keskerakonnalt.
Palju olulisema küsimuse on IRL jätnud oma kampaanias teisejärguliseks. Praeguses majanduslikus olukorras, kus on palju töötuid ja vaeseid, ei suuda paljusid üliõpilasi, kes küll omandavad kõrgharidust tasuta, nende vanemad üleval pidada. Ka tudengile sobivaid töökohti ei ole jalaga segada. Siin oleks tervitatav riigi abi tudengi majutamisel, transportimisel, toitmisel, õppevahendite hankimisel. Õppetoetustest ja stipendiumitest tuntakse valusalt puudust. Siinkohal võib tõesti rääkida olukorrast, kus kõrgharidus jääb omandamata rahapuuduse tõttu.
