AASTAPÄEV: Miks ma ei tähista vabariigi aastapäeva

Mina isiklikult ei tähista Eesti Vabariigi sünnipäeva mitte mingil moel eriliselt. Selles osas on vist minu patriotism kaduma läinud. Muidugi mõistan, et aastapäev on tähtis ja riigi sünnipäev on midagi, mida tuleks tähistada. Kuid minu ja minu pere traditsioonid on siinkohal jäänud minimalistlikuks.

Tänast aastapäeva tähistan vaid isamaalise muusika kuulamisega. Õhtul võtan küll vastu ka külalised, kuid sedapuhku mitte eesmärgil tähistada vabariigi sünnipäeva, vaid hoopis pereliikme sünnipäeva puhul. Võibolla seepärast ongi meie peres selline aastapäeva traditsioon vajaka jäänud, et see satub ühele ajale minu ema sünnipäevaga.

Kindlasti ei ole aga asi ainult pereliikme sünnipäeva sattumisega samale ajale, vaid pigem siiski vastava traditsiooni puudumine minu perekonnas. Minu vanemad on eestlased, mina olen eestlane, enamus minu sugulastest on eestlased. Seega ei ole asi rahvuslikus erinevuses, vaid pigem traditsiooni puudumises.

Mina isiklikult ei ole vaadanud isegi aastapäeva paraadi. Lugesin selle kohta uudistest ja mul on hea meel, et selline tähistamine paraadi ja õhtuse presidendi vastuvõtu näol toimub. Kuid kahtlustan, et ei pühenda end eriliselt ka presidendi vastuvõtu vaatamisele.

Ma ei saa öelda, et see päev oleks minu jaoks nagu iga teine päev. Mingeid emotsioone see siiski minus tekitab. Selline teatud rahvuslik meeleolu on selle päevaga kaasnev. Kuid suuremat tähistamist ja mingit eriti ülevat tunnet see päev minus ei tekita. Ülevamat tunnet tekitab aga minus see muusika. Eestimaalised, isamaalised laulud, sealhulgas "Koit," mis tekitab tõeliselt eestlasliku tunde.

Kuigi mina ise suurt seda päeva ei tähista, siis kõigile lugejatele soovin siiski ilusat ja rahvuslikku Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tähistamist.

Lõpetan oma loo Maaja Kallaste tsitaadiga vabariigi aastapäeva tähistamisest presidendi vastuvõtu vaatajatele: "Pidage pidu ja jätke teised inimesed rahule!"