Kas äraaetud hobused lastakse maha?
Siinkohal pean aga kõiki selle ootuses kurvastama. Pole halba ilma heata – meil on eriline oskus oma vigade üle irvitada. Kas pole siis just see tegelik põhjus, miks me ennast paljus puudutatuna tunneme ning miks otsime paaniliselt taga koomikat, igatsedes nõukaaegse huumori järele. Enese üle naerda osata on tõeline anne. Ärgem jätkem seda vaka alla!
Veel kõigest kakskümmend aastat tagasi õhkasime igatsusega piiri taha piiludes "kui avid ise saaks elada vabaduses..." Siis tundus kinolinal oma elu-olu üle nurisevaid “lääne kodanike” näha ülima virisemisena. Kui teil on vabadus oma elu ise seada, miks te seda ei kasuta? Meie siin teeks küll, kui oleks ainult vabadus!
Nüüd, kui see vabadus meil käes on, sügame kukalt ning viriseme "miks keegi ei anna, küll nõuka ajal oli lihtne..."
Selle üle mõtiskledes olen mitmeid kordi tuletanud meelde oma kinokunsti aluste õpinguid koolis. Ei, me ei virisenud kunagi, kui saime tundide kaupa näha filme, mis olid kättesaadavad vaid vähestele. Mitte kõik polnud sedavõrd huvitavad, mis lapsi valge lina ette meelitaks ning mõni neist tundus lausa mõttetult igava nagu “Äraaetud hobused lastakse ju maha.”
Alles peale seda, kui peale kinokülastust tunnis Aime Piirsalu meie unised silmad pärani kiskus, oma nägemisnurga taha kaemiseks võimalust pakkudes, hakkas miski kusagil liigutama. Kodune ülesanne kirjutada filmist retsensioon pani ajud tööle ning mõtte sama vilkalt käega liikuma. Ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, ent selle filmi kaadrid vilksatavad nüüdki üha tihedamini silmade ette.
Kas poleks just nüüd õige aeg see linateos arhiivilaudadelt üles otsida ning meie letargias tolmunud mälusagaraid üles äratada?
“Rahvale on vaja leiba ja tsirkust,” teadsid juba vana aja suured riigimehed öelda ning nende tarkust kasutas ära Stalin, kui blokaadiaegses Leningradis napi leivapalukese kõrvale ohtralt viina jagati. Sama taktikaga käituti isegi rindejoonel, kus igale mehele ei jätkunud relvi, ent selle tühimiku täitis edukalt alkoholi lõõgastav eneseiroonia. Pealegi oli peagi omanikuta jäänud püsse kogu lahingutallermaa paksult täis, mistõttu võis lausa valida, kui suutsid õigel ajal kuuli eest kõrvale põigata. Sama taktikat jätkus ka edaspidiseks.
Kellelegi meist ei meeldi tunda end hüljatuna, pilgatuna või kõrvaletõugatuna. Meile ei meeldi ka ülim haletsus, sest see tekitab kahtlusi enesehinnangus. Me kõik tahame olla ilusad, targad ja rikkad! Selleks, et seda ilu ja küllust eneses näha, peab meil olema midagi, millega saaksime seda võrrelda. Näiteks seda, et kellelgi kuskil äheb ju veelgi hullemini.
Kahju on pidevalt näha meie ümber toimuvat ning seda, kuidas me üksteisele jalga taha paneme, et ise kiiremini joosta. Kui teistele järele ei jõua, kipume kergekäeliselt neid poriga pilduma, nagu aitaks see meile endile tiibu ja nimbust hankida. Silmapiiril terendav auhind on pimestavalt tähtis, kattes silmaklappidena meie nägemisvälja. Seetõttu ei märka me neid, kes seda võiduajamist on tulnud kõrvalt vaatama ainult selleks, et tõdeda – sina seal võitlusväljal oled veelgi haledam kui mina.
Kui leiaks üles võluprisma, mis murraks spektrina lahti meie silmavaate ning jäädvustaks selle huumorina? Miks naerame me ainult siis, kui komistab keegi teine ja kirume, kui teeme seda ise? Kas see ongi evolutsiooni edasiviiv jõud? Kui peatähtis on elada, kui tähtis on siis see, kuidas me seda teeme?
