Mõeldes lahkuvale Eesti arstile
Seoses lapse probleemiga külastame regulaarselt eriarsti, et saada retsepti ravimite jaoks ja jälgida muutusi lapse seisukorras. Eilse visiidi ajal ütles arst, et ilmselt peame me hakkama tulevikus teise arsti juures käima, kuna tema plaanib lahkuda mujale riiki tööle.
Kabinetist lahkudes hakkas selle uudise mõju oma tööd tegema. Olin täis vastakaid tundeid. Esialgu tabas mind suur kurvastus, väga kahju on ilma jääda niivõrd heast arstist. Ma ei kujuta ette, milline oleks meie elu praegu, kui me poleks aastaid tagasi selle arsti juurde sattunud. Enne tema juurde sattumist ilmestasid meie elu pidevad mured, abitus ja tõrjutus. Elukvaliteet võrreldes praegusega oli äärmiselt vilets. Esimesena läksime ühe teise arsti konsultatsioonile, kes ei saanud paraku lapsega hakkama ning ei leidnud ta ka mingit probleemi lapse tervises. Kuna mure lapse pärast püsis, otsustasin minna ka lapse praeguse arsti konsultatsioonile. See arst sai lapsega hakkama, leidis, et probleem on tõesti olemas ja andis nõu, mida teha ja kuidas edasi talitada. Võin julgelt öelda, et elu peale seda muutus. Oleme oma elukorraldust ja suhtumist vastavalt lapse diagnoosile muutnud ning tuleme palju paremini toime, kui enne seda. Väga kurb on mõelda, et edaspidi me ei saa käia sama arsti juures.
Peale esmast suurt kurvastust tekkis lihtinimese kombel trots riigi vastu. Riik teab, et Eestist lahkub iga aasta hulk arste parema palga ja tingimuste juurde teistesse riikidesse. Selle ümber on olnud väga palju tühja juttu. Algatati projekt "Talendid koju", kuid kas see pole rohkem tagajärgedega tegelemine? Kas on tehtud midagi, et praegu siin elavad ja töötavad talendid, sealhulgas ka arstid, üldse kodumalt lahkuma ei kipuks? Kõikvõimalikke lubadusi küll on antud olukorra muutmiseks, kuid iseasi kas neid tasuks praegusel valimiseelsel ajal väga tõsiselt võtta. On üldteada, et valimiseelselt antud lubadused sisaldavad endas liiga palju õhku, mis muudab lubaduste teostamise reaalsuseks keeruliseks, kui mitte võimatuks.
Trotsi minus riigi ja valitsuse suhtes vahetab välja pahameel arsti vastu. Kui siin ei saa teha tööd sel moel, et see pakuks täit rahuldust, siis miks ta ei tee midagi selles suhtes? Miks arstid ei tee koos mingit plaani Eesti tervishoiu süsteemi muutmiseks ja parendamiseks? Muidugi kohe peale nende küsimuste esitamist saan aru, kui rumalad need on. Rohkem, kui poliitiliselt ilusat juttu kõrgemalt poolt, kuuleb arstide soovitusi ja ideid olukorra muutmiseks. Töötades ise valdkonnas, mis otseselt puutub kokku meditsiiniga, tean, kuidas paljude arstide tööpäevad on pea poole pikemad ametlikust tööajast. Tean, kuidas pingutatakse patsientide nimel, selle nimel, et ise midagi ära teha oma töö kvaliteedi tõstmiseks. Aga arst on ka inimene ning ei ole mõeldav, et sellise koormuse juures ta pikalt vastu peab pidama, saamata seejuures pingutustele vastavat tasu.
Viimasena tuleb taas kurbus. Hulk patsiente jääb taas ilma heast arstist. Ma ise olen terve inimene ning vajan arstiabi harva aga mida peavad tegema need inimesed, kes on püsivalt haiged ning peavad hakkama saama tekkivas arstide põuas? Paljud on öelnud, et ei jää midagi muud üle, kui ka ise lahkuda. Aga seda saavad võimaldada taaskord ainult tublid ja andekad inimesed, keda mujal riikides väärilise tasuga töö ootamas. Jäävad need, kellel kuhugi minna pole, kes minna ei saa ja patrioodid.
Kurb, väga kurb on ilma jääda nii heast arstist. Samas on mul hea meel, et tema saab töö ja tingimused, mis teda rõõmsaks teevad. Hea meel on tema tulevaste patsientide üle. Soovin edu arstile ning tänan südamest seni saadud abi eest.
