Toomas Trapido: Mis oleks, kui… julgeks unistada!
Loodan, et Eestimaa Rohelised saavad ka sel korral riigikokku, sest rohelise ilmavaate poliitilist esindatust on vaja ning erakonna nimekirjas on hulk inimesi, keda julgen une pealt soovitada. Samuti loodan, et minu ja mitmete teiste erakonnaliikmete otsused tekitavad erakonnas piisava impulsi muutusteks. Isiklikult olen peatanud oma liikmelisuse rohelises erakonnas ning taastan selle siis, kui näen, et vajalikud muutused on toimunud.
Esimene eesmärk — põhivajaduste katmine
Oleme ühiskonnana saavutanud kõik välised eesmärgid — oleme ÜRO, Euroopa Liidu, NATO, OECD ja eurotsooni täieõiguslikud liikmed. Me oleme laua ümber ja me vastutame koos teistega. Mul on hea meel nende saavutuste üle. Aga hind on olnud kõrge ja peame hakkama seda tagasi maksma. Me oleme pooleldi märkamatult libisenud kartlikusse ja suurte lõhedega ühiskonda, kust lahkub vaata et samas suurusjärgus inimesi kui sõja ajal. Oleme libisenud ühiskonda, kus unistused oleks justkui otsa lõppenud. Siit ka põhiline sõnum — järgmise nelja aasta jooksul peame keskenduma sisemisele ühtsusele, et taas muutuda ühtehoidvaks mesilaspereks.
Selle eelduseks on inimese põhivajaduste katmine. Ma kuulen ja ei taha uskuda — Eestis on 20000 last vaesuse piiril või sellest allpool, alatoidetud. Sama kehtib veelgi rohkemate täiskasvanute kohta. Kas jutt käib aastast 2011, 21. sajandil ja iseseisvast Eesti Vabariigist? Siit tulebki minu esimene eesmärk — teeme nii, et aastal 2012 ei oleks Eestis totaalses vaesuses elavaid inimesi ja alustame lastest. Tahan rõhutada, et see on tehtav — kättevõtmise asi. Olgu see tulevase riigikogu esimeseks tööks ja enne selle eesmärgi täitmist teisi suuri asju ette ei võeta. Selle eest tahan ma hoolitseda ning uues riigikogus enne mitte järgi jätta, kui me ei pea enam rääkima näljast ja alatoitlusest Eesti Vabariigis.
Küsite, kuidas? Aga see tulebki üheskoos välja mõelda ja ellu viia. Riigikogu saab tõsta toimetulekupiiri nt kahe kolmandikuni miinimumpalgast, mis maksaks ca 50 miljonit eurot. Sama tähtis on aga julgustada kodanikuühendusi ja kogukondi vaesust märkama ning midagi ette võtma. Kõik võimalused on teretulnud — Toidupangad, igale söögikohale oma laps(ed), vastastikuse abi võrgustikud (Õnnepank, help.ee), omavalitsuste abivõimaluste suurendamine. Minu veendumus on, et Eesti ei saa olla ühiskonnana edukas, kui osad tema liikmed on väga raskes olukorras ja me ei võta suurt midagi ette selle parandamiseks. Nii et mõtleme ja loome üheskoos olukorra, kus inimeste põhivajadused on kaetud.
Teiseks — hirmuvaba ühiskond
Tuletagem meelde taasiseseisvumise aega — öö- ja päevalaulupidusid, rünnakuid, võõrriigi sõdureid. Kõige selle keskel julgesid sajad tuhanded kodudest välja tulla, öelda mida nad tahavad, üheskoos laulda — suutsime oma hirmudest üle olla. Ma olen kahjuks tihti üllatunud, kuivõrd sügavale hirmuühiskonda oleme märkamatult tagasi kukkunud. Inimene kardab oma töö ja toimetuleku pärast, on seetõttu valmis täitma absurdseid korraldusi ning suurendama ebaõiglust, käskija kardab oma ülemust ja oma toimetuleku pärast, kodanik kardab ametnikku (kes on ka kodanik) ja ametnik kodanikku jne. Pange tähele, kui tihti ei julge inimesed oma nime all täiesti igapäevastest asjadest rääkida. See ei ole normaalne! Mida me kardame? Hakkame sellest vähemalt rääkima. Ma väidan, et hirm on üks suuremaid takistusi meie ühiskonna arenguteel. Hirm tõmbab meid krampi ja ei lase meil avaneda uutele mõtetele, teineteisele.
Ühtse Eesti Suurkogu lõpetas lausega: „Inimesed, te olete vabad!“ Mina alustan sealt. Olen aidanud konkreetseid inimesi, kellele on ülekohut tehtud ja teen seda ka edaspidi. Aga sellest on vähe. Igaüks meist peaks tegema enda sees otsuse, kas ma aktsepteerin absurdi ja ülekohut või mitte. Kui mitte, kuidas ma siis käitun. Minu meelest on kõige kiirem tee muutustele, kui inimene oma väärikust säilitades ei lähe kaasa vastuvõetamatuga, otsib endale mõttekaaslasi ja üheskoos püütakse läbi viia süsteemset muutust — eelkõige läbi isikliku eeskuju.
Seetõttu ma toetan kodanike vaba organiseerumist ja ühiskonna heaks tegutsemist mis iganes vormides. Ainukeseks piiriks on vägivaldne muutus, mis iseenesest on vastuvõetamatu. Kusjuures erilist tähelepanu peaksime pöörama vaimsele vägivallale, seda ära tundma ja sellest kõva häälega rääkima. Olen kodanikuühiskonna heaks oma panuse andnud praeguses riigikogu koosseisus ning tean, kuidas seda teha ka edaspidi — läbi fookusesse tõstmise, korraliku rahastamise ning eelkõige läbi koostöö.
Helgemal noodil seda teemat kokku võttes olen viimaste aastate jooksul siiski täheldanud hirmu vähenemist ja seda eelkõige kodanikepoolse vastutusevõtmise läbi. Olgu siin näideteks Teeme Ära prügitalgud, sellele järgnenud Minu Eesti, aasta jooksul tormiliselt arenenud Toidupank, hea valimistava valvamine EMSLi poolt, aga eelkõige sajad tuhanded kui mitte miljonid konkreetsed teod konkreetsete inimeste poolt, mis muudavadki maailma paremaks. Põhi on all, aga teed on veel käia omajagu, enne kui jõuame ühiskonda, mis põhineb pigem armul kui hirmul.
Kolmandaks — inimkeskne tervishoid
Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet ütles hiljuti riigikogus esinedes, et Eesti tervishoid on haige. Sümptomeid on mitmeid — inimesed ei saa tihti õigeaegselt abi, suur puudus on õdedest ja hooldajatest, arstid on ületöötanud ning kõige eelneva tõttu on puudusi nii arstiabi kvaliteedis ning selle järelevalves. Eesti ühiskonna suur prioriteet on tervishoid terveks ravida, et saavutada põhiline eesmärk — terve ja pika elueaga Eesti inimene. Lähtuda tulebki eelkõige inimesest — aru saada teguritest, mis tagavad inimese tervise, panustada oluliselt rohkem ennetusse ning teha kõik, et haiguse tulles saaks inimene õigeaegset ja head arstiabi koos selle juurde kuuluva järel- ja taastusraviga. Inimese keskpunkti seadmine tervishoiust rääkides on oluline, sest nii arutelud kui tervishoiukorraldus ise on minu arvates läinud liialt süsteemikeskseks.
Mida siis konkreetsemalt teha? Kuna tervis on ka üks hästitoimiva ühiskonna põhialustest, siis ei pääse me rääkimata rahast. Meil on vaja juurde üle tuhande õe ja hooldaja, kelle töötasu peab vastama selle töö raskusele, mida nad teevad. Meil on vaja arstide hoidmiseks, neile sobiva töökeskkonna loomiseks, rohkem rahaliselt panustada. Meil on vaja oluliselt enam panustada konkreetsesse ennetusse läbi inimese enda ja tööandja initsiatiivi, kasvõi algatuseks kaotades erisoodustusmaksu terviseedenduselt. Meil on vaja tagada haiguspäevade selline hüvitamine, et inimesed kõrge palavikuga tööl ei käiks. Meil on vaja ka väärikat hooldust inimesele tema elupäevade lõpus. Ütlen välja ühe numbri, mis võiks olla edasiste arutelude aluseks. Tervishoiu riigieelarveline rahastamine võiks järgmise nelja aasta jooksul tõusta 50 miljonit eurot aastas, st 200 miljonit eurot aastaks 2015. See raha tuleks nii eeldatava majanduskasvu kui loodusvarade kasutamise täiendava maksustamise arvelt, eriti põlevkivitoodete eksporti silmas pidades.
Hoopis uutele alustele toetudes tuleb üles ehitada tervishoiu kvaliteedi järelevalve ning patsiendi kaitse seadus lõpuks vastu võtta. Olen pisut lähemalt tutvunud Põhjamaade ja Iirimaa vastavate süsteemidega ning seal on märksõnadeks konfliktide (arusaamatuste) lepitamine võimalikult varajases faasis, vigade raporteerimine ja nende tunnistamine, eesmärgiga neid tulevikus vältida ja pakkuda parimat võimalikku arstiabi. Kohtusseminek on viimaseks ja äärmuslikuks sammuks, sest kohtus on sõda ja kohtus ei ole sellisel juhul võitjaid — kaotavad kõik. Võin oma kogemust põhjal väita, et Eestis tuleb selline kvaliteedi tagamise süsteem suuresti alles rajada ning soovin selle loomisele kaasa aidata. Olgu öeldud, et ma hindan väga seda tööd, mida meie arstid, õed ja hooldajad teevad ning ma loodan, et kõigi ühiseks sooviks on haigele inimesele võimalikult head abi pakkuda.
Kas minust (Sinust) sõltub midagi?
Seda küsimust küsitakse minult palju. Aga seda küsimust küsivad kõik inimesed teadlikult ja alateadlikult kogu aeg ka endalt ning vastavalt vastusele teevad oma otsuseid. Tahangi siin selgelt ja kõva häälega öelda — jah, sõltub! Sõltub näiteks sel moel, et me ei kaota usku, ükskõik mis meie ümber ka ei juhtuks. Et me ei resigneeru ja ei ütle, et asjad nii ju käivadki. Et me ei alustaks rääkimist sellest, kuidas midagi ei saa teha. Või vastupidi — räägime sellest, kuidas saab.
Minu usk ja lootus seekordsetel riigikogu valimistel on 5-10 üksikkandidaadi valituks osutumine. See on raske, aga see on võimalik. Kui riigikokku valitakse 5-10 sõltumatut ja sisemiselt vaba inimest, siis räägitakse riigikogus tõepoolest olulistest asjadest ning otsitakse lahendusi. Räägitakse ka teemadel, mis puudutavad kõiki erakondi. See on uudne, aga igati seaduspärane võimalus Eesti valitsemiskorralduse värskendamiseks, mida on hädasti vaja.
Minu märksõnadeks valituks osutudes on oma eesmärkidele kindlaks jäämine ja koostöö kõigi erakondade ja üksikkandidaatidega nende eesmärkide saavutamise nimel. Samas olen ma täiesti avatud veelgi parematele ja minu eesmärke sisaldavatele sihiseadmistele.
Mis oleks, kui…
Lõpetuseks veel unistustest ja nende teostumisest. Olin Teeme Ära juures alates selle ettevõtmise sünnist. Teeme Ära algaski unistusest — mis oleks, kui koristaks Eestimaa täiesti puhtaks? Unistus sai teoks, sest õigel ajal said kokku õiged inimesed ning see unistus (ja ka selle pahupool ehk prügi metsa all) puudutas väga paljusid. Teeme Ärast kasvas välja Minu Eesti, mis on liikumisena teinud ära uskumatu töö. Aga suured asjad algavad sellest, et keegi julgeb välja öelda: „Mis oleks, kui…“ Selle juurde ma jään. Mis oleks, kui iga inimene Eestimaal julgeks teisele inimesele öelda: „Mis oleks, kui….“. Lõpetage lause ja öelge see välja.
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
