Veiko Eltermann: Metsas ei tööta ärikad
Selgus, et külamees vedas kolme-nelja ruumi lõhkumata puid, seega ümarmaterjali, ilma veoseleheta. Seadus sellist asja ei salli ja keskkonnainspektorid tegid mehele trahvi. Enamus lugejaid klõpsab sellise artikli kolmanda lause juures kinni, sest jutt on liiga keeruline, aga no ju sai asja eest, ikkagi “metsaärikas”.
Aga pealkiri jääb kumisema. Ei no selge — eksis reeglite vastu ja karistus tuleb vastu võtta, aga miks saab näiteks kenast eestikeelsest ametinimest “metsamees” artiklipealkirjas hoopis kehvamaiguline “metsaärikas”? Kuidas loo autor sellise pealkirjani jõudis? Ega ta pidanudki jõudma, see oli temas eneses juba mõistena olemas. Ajakirjanikul asi selge — kui toimetab metsas, siis järelikult ongi “metsaärikas”. Aga Nõmme turul kartuleid müüvat vanatädi me automaatselt “põlluärikaks” ei tembelda, ega ka erakooli õpetajat “haridusärikaks”, perearsti “meditsiiniärikaks” ja ka ennast ei kutsu ajakirjanik hellitlevalt “portaaliärikaks”.
Eemalt vaadates võib tunduda, et metsa-asju toimetatakse metsas salaja ja pimedas. Salaja seetõttu, et mets on kõrge, või sa kõike märkad. Ja ega päeval harvester silma hakkagi. Ööpimeduses paistavad aga helendavad hiidämblikud juba kaugele. Hommikuks on suur lahmakas metsa koos masinaga kadunud. Värinad tulevad peale.
Aga selle ämbliku sisemuses istub kõrgesti koolitatud kogemustega mees, kes aastaajast ja nädalapäevast sõltumata oma 12-tunniseid vahetusi teeb. Teeb oma tavapärast tööd, mille tasust ta koos oma perega tavalist maamehe elu elab. Tänu metsale ei ole pidanud linna ära kolima. Küll on aga linnas suur ehitusmarket, mille erinevat mõõtu lauavirnadest saavad nii linna- kui maamehed oma tarbeks ehitusmaterjali välja valida. Ja ka needsamad küttepuud, mida too “metsaärikas” enda arvates vedas, tulevad ikka metsast.
Kuid “metsaärikad” on toimetamas ka märksa nooremates metsades. Keskealistes metsades koogutavad mürisevate mootorsaagidega metsa harvendajad. Veel nooremates metsades mürisevad veidi teistmoodi võsalõikajad ning valgustusraiet tehes kukuvad jalalt lausa peened puud. Nii pitsitavad saemehed aastast aastasse omi närve järjest tihkemalt selgroo lülide vahele, sest metsi on ju ikka majandatud, maal on ikka elatud ja pere tahab toita. Ei ole need kanged seljad mitte sama mõõtu arvutihiire hoidmisest tekkivate randmevaevustega, mille potentsiaalsesse riskirühma kuuluva inimese päeva töötulemiks sai lugu pealkirjaga „Metsaärikas pani puusse“. Ka tema mõtleb õhtul, kuidas päev möödus. Töö on töö ja pere tahab toita.
Alanud on ülemaailmne metsa-aasta. Metsast ei saa aga kuidagi rääkida ilma metsanduseta. Soovin, et Eesti metsal läheks väga hästi. Kuid soovin, et ka metsandusel läheks sama hästi. Sest kui mets on lihtsalt mets, siis metsandus on mets ja inimene. Austame siis metsas toimetavat inimest koos metsaga ning korjame metsa-aasta jooksul metsainimese küljest ära ülekohtused ja teenimatud sildid. Seda pole ju palju palutud.
Autor on RMK metsakorraldustalituse juhataja.
