Aaviksoo, kes enda sõnul oskab kõrghariduse rahastamist näha nii Eesti kui ka Euroopa ja teiste riikide kogemusest lähtudes, ütles Delfile, et kõrghariduse keskseteks küsimuseks on kvaliteet ja õiglane ligipääs ning mõlemaga on Eestil tõsiseid probleeme.

„On selge, et lisaks vajadusele tõsta nõudmisi ülikoolide suhtes, tuleb tagada, et selleks soovi avaldavail tudengeil oleks võimalik pühenduda õppimisele täisajaliselt — ilma majandusliku surveta lisaks ka täisajaliselt töötada,“ rääkis ta.

Ilmselt ebaõiglane on ministri sõnul ka olukord, kus nõrgematest keskkoolidest tulevatel õpilastel ei olegi võimalik tasuta kohtadele pretendeerida ja nad on määratud tasuma õppemaksu sõltumata oma õpitulemustest ja täies mahus.

„Seega on tasuta õppe võimaluse andmine kõigile, kes soovivad kõrgharidust omandada ning suudavad ja soovivad seda ka teha, igati põhjendatud,“ ütles Aaviksoo. „Täiendavad rahalised kulud mahus 30 miljonit eurot on nelja aasta jooksul leitavad riigieelarvest.“

Kõik ei saa piiramatult ja tasuta õppida

„Tasuta õppe võimalus ei tähenda tasuta õpet kõigile ja piiramatult,“ rõhutas Aaviksoo. „Riik loob avalikes õppeasutustes kõigile noortele võimaluse asuda õppima täisajaliselt ilma õppemaksuta.“

„Kui üliõpilane jõuab edukalt oma õpingutega edasi, saab ta nii bakalaureuse, kui ka magistri ja doktorikraadigi nominaalaja jooksul ilma õppemaksu pärast muretsemata,“ selgitas Aaviksoo.

Osaajaliste õpingute puhul, samuti eksternina avatud ülikoolis õppides või muudel juhtudel, kui õppuril on lisaks ka töine sissetulek, ei tohiks osalist õppemaksu ebaõiglaseks pidada, leidis minister.

„Kindlasti tuleks viimastel juhtudel vabastada tööandja poolt tasutav õppemaks erisoodustusmaksust,“ lisas Aaviksoo. Ka õppetoetuste süsteem peaks tema sõnul olema vajaduspõhine ja tagama nende üliõpilaste toimetuleku, keda perekond ei saa majanduslikel põhjustel toetada.

„Ilma õppemaksuta hariduse omandamiseks ei piisa seejuures vaid tahtmisest ega ka andekusest, maksumaksjate poolt tasutav haridus eeldab ka täielikku pühendumist õpingutele,“ rääkis minister.

Samas leiab Aaviksoo, et kaasaegses ühiskonnas on üha kasvav vajadus elukestvalt oma hariduse eest hoolitseda ja niisugune elukestev enesetäiendus ei saa kindlasti olla täies mahus maksumaksjate poolt tasustatud.

„Jälgides IRL poolt välja pakutud tasuta kõrghariduse ümber puhkenud debatti, tundub, et suurimad kriitikud on just ülikoolis seni tasuta oma õpinguid kümne aastani venitanud “eluaegsed üliõpilased” ja uute andekate üliõpilaste pärast konkurentsi kartvate ülikoolide juhid,“ hindas Aaviksoo kõrghariduse rahastamise ümber toimuvat debatti.