Ja lõpuks peangi endale armukese võtma?
Mured algavad pihta sellest, et olen naine ja minu kolleeg, kellega lähetustel viibin, on mees. Me mõlemad oleme abielus. Kõigepealt algavad kodus sarkastilised naljad „romantikapaketist“ ja muust sinna juurde kuuluvast. Mõnda aega on see naljakas, isegi saab kaasa lõõbitud. Kõik tundub olevat selgeks räägitud ja tundub, et „seekord vist tõesti pääsen armukadeduseta“.
Sihtkohta jõudes hakkavad tulema etteheitvad telefonikõned. Miks ma ei helistanud, kuigi lubasin? Kulutame viis minutit mõttetule kõnele, kus ma püüan selgitada, et olin söömas, läksin poodi ja kavatsesin siis helistada. Rohkem me ei räägi, sest oleme mõlemad ärritunud. Järgmisel õhtul olen targem. Saadan abikaasale sõnumi, et läheme sööma ja hotelli jõudes helistan.
Unustan aga kirjutada, et pärast seda on meil ka kohtumine võimaliku äripartneriga, sest ma eeldan, et see ei kesta kaua. Ma eksin. Ja nii jõuabki enne minu kõnet helistada mu solvunud abikaasa. Selgitan, et olen kohtumisel. Kõne kestab viis minutit, mis kulub selgitamisele, miks ma ei helistanud. Rohkem me ei räägi, sest oleme ärritunud. Lisaks sellele abikaasa solvunud.
Järgmiste kõnedega lähevad asjad aina hullemaks. Püüan olla konkreetne, sest kõne vastuvõtmine maksab üsna palju. Abikaasa jaoks ei ole see aga argument. Kui selle kaardi lauale käin, kuulen etteheidet — kumb tähtsam on, kas tema või telefoniarve? Teen enda arvates targa lükke ja palun mehel Skype installida, et saaksime seal suhelda. Kella kümne paiku kirjutan abikaasale, et kas ta võiks veidike oodata, sest mul oleks vaja kolleegiga üks hinnapakkumine kindlasti ära teha. Teen selle kiiresti ära ja siis suhtleme edasi. Siis läheb aga lahti põrgu. Skype vilgub, ignoreerin. Skype vilgub uuesti. Vaatan.
Hinnapakkumine läheb sassi. Alustan uuesti. Skype vilgub. Kirjutan: „Mida rohkem sa segad, seda kauem mul ju läheb.“ Püüan keskenduda hinnapakkumisele. Skype vilgub. „Huvitav, et sa kodus sel ajal oled väsinud, loodan, et teed omad järeldused.“ Jätan pakkumise pooleli. Kirjutan mehega. Skype’i vestluse ja hinnapakkumisega samal ajal tegelemine lõpeb sellega, et mees on solvunud, et ma öösel tööd teen, kuigi olen väsinud ja mina loodan, et hinnapakkumine läks teele vigadeta. Hommik algab uue sõnumiga „olen mehele kallis ja ta rohkem ei sega mu „töö“ tegemist.“ Olen hingepõhjani solvunud. „Töö“ tegemist? Tahaksin ülejäänud komandeeringu aja mehe kõnesid mitte vastu võtta, aga see lõppeks ilmselt juba lahutusega.
Komandeeringust tagasi jõudes kuulen esimese asjana „komandeeringu-nalju“ ka kontoris. Mulle vaadatakse otsa „teadagi-miks-sellistel-reisidel-käiakse-näoga“. Kannatan ära mehe etteheiteid, teiste sahinad ja sosinad, sest mulle meeldib mu töö. Ma tahan seda teha nii hästi kui võimalik ja olla hinnatud oma töötulemuste poolest. Ometi pean ma võitlema eelarvamustega. Miks? Sest ma olen noor enam-vähem atraktiivne naisterahvas, kes töö tõttu käis ja käib komandeeringus koos meeskolleegiga? Mulle jääb mulje, et mult eeldataksegi, et oma kolleegiga ühte voodisse hüppaksin.
Lõppkokkuvõttes tundub mulle, et seda peabki tegema, sest siis ei pea keegi oma pead vaevama selle üle, mida nad seal reisil koos teha võisid, sest olengi käitunud „eeldatavate komandeeringu reeglite“ järgi. Tööandja poole pealt on muidugi olemas ka teine lahendus. Minu asemele leitakse mõni meessoost isik, kellega komandeeringus käimine oleks palju lihtsam. Sest kui kaks meeskolleegi komandeeringus käivad, siis ei sahista keegi selle vajalikkuse üle. Töö tõttu on lihtsalt vaja! Keegi ei mõtle midagi siivutut. Huvitaval kombel ei kehti sama reegel aga naiste kohta. Rääkige nüüd diskrimineerimisest ja soolisest võrdõiguslikkusest!
Kas komandeering tähendab automaatselt „reeglite“ järgi seda, et ma pean endale armukese soetama, sest „nii ju tehakse“? Minu jaoks ei ole komandeering ja truudusetus sünonüümid. Üldistamine solvab mind.
