Miks me kardame psühholoogilist abi?
Mõnes teises riigis on täiesti tavaline, et igal inimesel on oma psühhoterapeut või psühholoog. Keegi, kes kuulab nad ära ja aitab. Samuti ei peeta nõrkuse tunnuseks ka psühhiaatrilist abi. Inimesed mõistavad, et meil kõigil on raskeid aegu ja vahel sellest omal käel lihtsalt välja ei tule.
Eestis on see aga just kui tabuteema. Inimesed ei julge psühholoogilise abi poole pöörduda juba ainuüksi teiste arvamuse pärast. Inimesed hoolivad liialt teiste arvamusest ja kardavad, et kui tuleb välja, et ta vajab psühholoogilist abi, siis peetakse teda nõrgaks.
Minu arvates oleks viimane aeg see hirm kummutada. Ma arvan, et just see, et sa lähed ja astud mõne psühholoogi või terapeudi kabinetti sisse, näitab sinu tugevust. See näitab, et sa oled piisavalt tugev ja tark, et mitte jääda oma raskustes üksinda ja sellega end hävitada. Päris kindlasti on nad tugevamad inimestest, kes psühholoogilise abi asemel kummutavad oma mured alkoholi, tubakasse või narkootikumidesse.
Ma võin julgelt öelda, et käin psühhoteraapias. Teraapias olen käinud ligikaudu aasta. Võidelnud selle abil oma depressiooni ja igapäevamuredega.
Enne professionaalse psühhoterapeudi poole pöördumist käisin pidevalt erinevate psühholoogide ja psühhiaatrite vastuvõtul. Alguses tundsin end tõesti ebamugavalt. Mõtlesin sellele, et huvitav, mida küll teised minust nüüd arvavad. Kuid nüüdseks võtan ma seda, kui midagi väga tavapärast. See on minu viis tulla toime oma probleemidega.
Muidugi on õige terapeudi või psühholoogi leidmine aeganõudev töö. Nagu ütlesin, enne seda, kui alustasin teraapiaga, olin aasta aega käinud erinevate psühholoogide vastuvõtul. Kokku oli neid kolm, kuid ükski neist ei sobinud mulle. Psühholoog või terapeut peab olema inimene, keda sa suudad usaldada. Keegi, kes suudab sind panna rääkima. Keegi, kes ei korruta sulle ühte ja sama vaid proovib leida koos sinuga erinevaid lahendusi. Psühholoog peab muutuma sulle lähedaseks — sa pead teda usaldama, kuid kohe kindlasti ei tohi psühholoog ega terapeut oma lähedust liiga suureks muuta. Ta peab aru saama, kus on piir. Aru saama, et töö ja eraelu ei käi koos.
Mina elasingi läbi erinevad psühholoogid. Esimene neist ei suutnud mõista, et ta on psühholoog mitte sõber ja peab käituma vastavalt. Ta ei suutnud mõista, et pole eetiline suhtuda oma klienti, kui sõpra ja pole eetiline liialt palju tööväliselt oma kliendiga suhelda. Teine psühholoog korrutas vaid ühte ja sama asja. Tema arvates oli vaid üks teguviis õige, kuidas depressioonist välja tulla ja aina korrutas seda. Temaga koostöö oli raske, sest ta tahtis öelda lihtsalt kõik ette, kuidas käituma peab ja teda ei huvitanud, kas need variandid ka mulle sobivad. Kolmas psühholoog oli jällegi täiesti vastupidine. Tema oli vaid passiivne kuulaja, kes väga midagi vahele ei öelnudki. Nendest ükski ei sobinud minuga kokku ja nendega koostöö ei õnnestunud.
Nüüd olen käinud aasta psühhoteraapias ja leidnud lõpuks sobiva terapeudi, kes suudab mind aidata mulle sobival viisil.
Hoolimata sellest, et vahel võib olla raske leida õige inimene, peaksid inimesed siiski leidma endas selle julguse ja vajadusel pöörduma abi poole. Selline abi ei ole nõrkuse märk — see on märk sellest, et sa püüad oma eluga midagi peale hakata. Märk, et püüad enda elu parandada.
