Kolm võimalust tõeliseks empaatiavõimeks
Kahju on sellest, et tõeliselt empaatiavõimelisi inimesi on vähe. Palju on neid, kes räägivad pidevalt sellest, kui hästi nad inimesi tunnevad ja mõistavad. Palju on inimesi, kes usuvad siiralt, et nad on nii empaatiavõimelised, et nende eest ei saa ka midagi varjata. Reeglina need suurimad uskujad eksivad. Tihti peavad nad end küll heaks inimestetundjateks, mõistvateks ja empaatiavõimelisteks, kuid oma käitumise ja suhtumisega kummutavad nad tegelikult teiste silmis täielikult selle arvamuse. Palju vähem on aga inimesi, kes tõesti on empaatilised.
Aastaid tagasi oli mul mõnda aega kokkupuude õpetajaga, kes arvas endast väga palju. Ta oli alati veendunud, et teab täpselt, kuidas üks või teine õpilane end tunneb. Ta uskus, et kui keegi talle valetab, siis saab ta sellest kohe aru ja reageerib vastavalt. Õpetaja, kes arvas, et just tema on õige inimene ütlemaks, kuidas elama peab. Ta pidas end küll mõistvaks, kuid mäletan, kuidas temaga vaidlemine oli täielik mõttetus - alati oli temal õigus. Oli olukordi, kus õpilasel oli siiralt väga rasked ajad ja õpilane oli nutmas, kuid õpetaja leidis oma "suure oskusega inimesi tunda," et õpilane vaid valetab ja teeskleb ja 16 aastasel ei saagi mingeid probleeme olla.
Lisaks pidas ta end väga sallivaks. Tegelikkuses ei suutnud ta peaaegu kunagi aktsepteerida ja tolerantselt suhtuda inimestesse, kes olid teistest erinevad. Siinkohal tuleks ära märkida ka see, et minu arvates, lisaks tema olematule empaatilisusele ja mõistvusele, puudus tema puhul ka igasugune eetika.
Kuid samas on olemas tõeliselt empaatilisi inimesi. Ma pean iseend päris heaks "näitlejaks," kes suudab ka kõige raskematel hetkedel vajadusel naeratuse nõole manada ja teeselda, et kõik on korras. Kuid on üksikuid inimesi, kes sellistel hetkedel suudavad mõista, et see kõik on vaid teesklus. Inimesi, kes oma empaatiavõimega näevad mind läbi ja mõistavad, et midagi on väga valesti. Need on inimesed, kelle eest tõesti on raske midagi varjata, kuna neis on mingi tunnetus, mis annab neile märku, kui miski on valesti. Sa võid nende inimeste ees naerda ja teeselda, kuid nad mõistavad, et tegelikult on see naer vaid pisarate varjamiseks. Reeglina on see võime neid muutnud ka hoolivamakas ja südamlikumaks.
Kuid mind on piinama jäänud mõte, kas empaatiavõime on võime, mida inimesed suudavad oma elus õppida? Või on see neile lihtsalt sünniga kaasa antud? Ma kaldun arvama, et on kolm võimalust empaatia saavutamiseks.
Üks variant on see, et sa saadki selle sünniga kaasa. Lihtsalt sinus on kohe olemas mingi osa, mis paneb sind inimesi tundma.
Teine võimalus on see, kus kaks inimest elavad läbi samasuguse traagilise sündmuse. Sellisel juhul ideaalis on nad mõlemad vastastikku empaatilised. Ka see on võimalus, et empaatilised suudetakse olla vaid nende suhtes, kellega olete samu olukordi läbi elanud.
Kuid kolmas variant on tõenäoliselt põhjus, miks mina tunnen, et olen saavutanud teatud empaatilisuse. Selle variandi puhul muutuvad inimesed empaatiliseks läbi isiklike läbielamiste. Need inimesed on tundnud oma elus väga raskeid aegu ja on läbi elanud väga traagilisi pöördepunkte oma elus. See on pannud need inimesed mõistma, kuivõrd raske võib elu olla. Sellega muutuvad nad inimesteks, kes suudavad olla empaatilised ja mõistvad. Suudavad tõesti mõista teist inimest, isegi siis, kui ta teeskleb õnnelikkust.
Ma lihtsalt soovin, et oleks rohkem inimesi, kes suudaksid hoolida ja märgata oma lähedasi. Selleks, et näha, et sinu enda lähedasel on raske, ei pea sa olema üdini empaatiline. Tuleb lihtsalt hoida oma silmad ja kõrvad lahti ning süda avatud.
