Kõik majandusteooriad võib üldistada väite alla, et juurdetrükitud raha vähendab ülejäänud käibel oleva raha väärtust. Ehk teiste sõnadega — raha juurdetrükkimise tulemusena muutub raha odavamaks ja kaubad kallimaks. See protsess käib just praegu.

Raha hulka suurendatakse nii otseselt, näiteks USAs tehti 600-miljardiline rahasüst majanduse elavdamiseks (siinjuures tekib mul küsimus, miks tavaline inimene ei võiks oma raske majandusliku olukorra turgutamiseks paljundusmasinaga natuke raha juurde trükkida, aga riik võib?), kui ka kaudselt, läbi kõikvõmalike riiklike võlakirjade ja muus vormis laenuvõtmise. Nimetatagu seda kuidas tahes, aga praegusel hetkel suurendatakse maailmas raha hulka.

Iga mõtlev inimene saab aru, et lõputult selline olukord kesta ei saa. Selleks, et mõista, mismoodisellised olukorrad on varasematel aegadel lahenenud, tuleb pöörduda ajaloo poole. Õnneks on lahendusi terve ajalugu täis, aga kahjuks need lahendused on kõik sellised, mis ajavad valitsustel ja keskpankadel ihukarvad püsti.

Et mitte koormata lugejat näidetetega alates Rooma riigist, meenutame viimast 30 aastat. Euroopas lahendati rahatrükkimise kaudu majandusprobleeme ja saadi “rikkaks” Jugoslaavias, Poolas, Ukrainas, Valgevenes, Bosnia ja Hertsegoviinas ning Gruusias. Ameerikas — Mehhikos, Boliivias, Argentiinas, Brasiilias ja Nikaraaguas. Aafrikas — Angoolas, Madagaskaril, Mosambiigis, Zaires, Zimbabwes.

Kuid kui raha juurdetrükkimine lahendaks majandusprobleeme, siis elaksime juba ammu paradiisis. Kui eelloetletud riikides mõisteti, et õhust raha tekitamine lõpeb kehvasti, pöörduti tagasi terve mõistuse juurde ja raha seoti kas dollari, euro või siis mõne muu stabiilse valuutaga. Kahjuks on nüüd kätte jõudnud olukord, kus need nn stabiilsed valuutad ise läbivad sama protsessi, ainult et maailma globaliseerumise tõttu on süsteem suurem ja protsessid rohkem aeganõudvad.

Tänaseks on USA ja Euroopa võlad ületanud igasuguse mõistliku piiri, kuid seda protsessi ei saa enam pidama. Küsimus on selles, kes need kinni maksab. Suure tõenäosusega makstakse võlad kinni raha väärtuse drastilise languse, enneolematu hindade tõusu ja elatustaseme järsu kukkumise arvelt. Väited, et kohe läheb paremaks, ei tööta, sest süsteemis pole midagi muutunud. Lihtsalt proovitakse võlakoormat kellelegi teisele nihutada.

Euroopa riikide võlakirjad hakkavad jõudma Euroopa Keskpanga bilanssi. Ka siin on olukord terve mõistuse vastane, sest kuidas saab pank, millel on põhikapitali viie miljardi euro eest, osta võlakirju 80 miljardi eest? Süsteemi korrastumist ei toimu.

Mida see kõik tähendab tavalise inimese jaoks? Hüperinflatsioonid tähendavad ainult ühte — seni kogutud raha hävimist ja väärtusetuks muutumist. Kui siiani pole ajaloos olnud ühtegi erandit, siis oletus, et praegune majanduskriis laheneb senise rahanduspoliitika raames, kuulub psühhopatoloogia ja luululise mõtlemise, mitte majandusteooria valdkonda.

Hüperinflatsioon on pöördumatu protsess ja see lõpeb rahareformiga. Kahjuks on võimalik hüperinflatsioon praegusel hetkel veel tabuteema. Ilmselt hakatakse selle saabudes imestama, kuidas keegi seda ette ei näinud. Aga märgid on juba ilmsed. Ja märke tuleb jälgida mitte statistikaameti arvude, vaid enda mõistuse abil. Praktiliselt kõik hinnad on võrreldes eelmise aastaga tõusnud. Ja see protsess jätkub.

Kuna antud teemal ei hakka tulema valitsuse ja ministrite soovitusi, siis peab igaüks ise vaatama, otsustama ja vastutama. Aga üldised nõuanded on järgmised: ära usalda ametlikke infokanaleid; hoia oma vara enda kasutuses, mitte pankades; hoia vara vääringus, mille kohta sa tead, et see elab üle inflatsiooniliseprotsessi (rublaaja lõpul jätsid inimesed pudelid taarapunkti viimata, et oma vara säilitada); säilita kaine mõistus; hangi informatsiooni mineviku kriiside kohta ja toeta oma lähedasi.

Autor on AS Tavidi nõukogu esimees. Tavidi peamised tegevusalad on investeerimiskuld ja valuutavahetus.