Tööle tööd tegema või sõpru hankima?
Tööle tuleku motivatsiooniks saab oma sõpru näha ja kui mingis vahetuses ei ole neid nn sõpru, siis hakatakse sellest välja vingerdama ja valetama, et nõutud päeval tööle ei saa tulla, ollakse haiged või juhtub vanaisa haige olema. Selline käitumine on juba minu arvates suhtumise probleem. Kui tööd ei suudeta täie tõsidusega võtta, kas siis poleks parem võtta tööle erinevas vanuses, eri kultuurist ja eri huvidega inimesed?
Olen märganud ka seda, et varem oli kollektiivisisest sõbrustamist vähem ja kolleege nähti vaid tööpäeviti, koosolekutel ja firmapidudel. Nüüd aga on asi muutunud. Kolleegid helistavad teineteisele ja kutsuvad klubitama, baari, kinno jne. Ma olen ehk liiga vanamoodne, aga usun, et asi toimiks palju paremini siis, kui töö on töö ja eraelu jääbki teadmata, puutumata. Nimelt, kui ma lähen tööle ja hetkel ei ole mulle sümpaatset inimest minuga samas vahetuses tööl, siis olen ma keskendunud just tööle ja teen seda maksimaalselt ja pühendunult. Kui aga see “sõber” seal siiski on, siis ma pigem eelistan temaga pidada pikki vestluseid, kohvitada ja pause teha, muljetada ja arutada nädalavahetuse plaane ning töö on juba siis teisejärguline.
Kõige hullem on aga asja juures see, kui ülemus on samuti töötajatega samavanune ning kuulub sinna “sõprusringkonda”. Sel juhul käib tõsine diskrimineerimine - kui sa ei ole piisava nn kvalifikatsiooniga, siis sa ei saagi kuuluda “sõprade” hulka, pead end tõestama, tehes ehk isegi nende eest töö ära, kuulates nende käske, äärmuslikul juhul isegi ennast alandama. See aga näitab täielikku ebaprofessionaalsust ja hoolimatust. Pigem peaks asi siiski käima nii, et tööle tulles lülitad eraelu välja, lülitud töömeeleollu ja hakkadki pihta, süvenedes just sellesse, mis on esmatähtis. Töö lõppedes lülitad töö välja ja siis algab eraelu.
Samas ei saa siiski olla oma kolleegidega ebaviisakas või isegi ülbe. Austus on asi, mis tihti tööl ära unustatakse. Olgu see ülemus või kolleeg siis sinuga samavanune, aga see ei anna sulle õigust esitada talle isiklikke küsimusi, teha kohatuid märkusi ja provotseerida. Temapoolne viisakus ei pruugi tähendada seda et “ma kiitsin sinu kingi, nüüd oleme semud ja hakkamegi kõike jagama”. Igal asjal on oma piir, aga reeglina on inimene liigagi inimlik ja mõistab teist inimest nagu inimesel ikka kombeks. Siiski eelistan just sellist kalki ja korrektset südant just ülemuselt. Kolleegidega läbisaamine on juba töötajate enda mure.
Minu kogu loo mõte on siiski see, et tööl sõpru hankida on üks asi, aga kui sellest siiski tekib probleem, kus see segab tööd, siis ehk on targem mitte ise proovidagi väga sõbralik olla vältimaks hilisemaid keerukusi mis võivad selle “sõbraga” tekkida. Olen ise samuti olnud vägagi paljude kolleegidega eraelus sõber, mõnega neist suhtlen tänaseni ja väga hästi, mõni aga osutus lihtsalt nn spiooniks, kelle ülessanne oli minu edu võti leida ja seejärel mulle “nuga selga lüüa”. Endale peab esmalt selgeks tegema, mis on sinu soov selle inimesega suheldes, kas ka tema mõistab seda piiri või tekivad hiljem sellest ühepoolsest huvist tööl probleemid ja siis on reeglina võimatu koos töötada. Ehk ei olegi sel sõbrustamisel mõtet kui ei ole tuleviku visiooni silme ees?
Läbisaamine on üks asi, see on vajalik. Elementaarne viisakus ei tähenda veel alateadlikku signaali "oh, oleme nüüd semud ja teeme paar õllet". Kiitus on vajalik, seda peab andma ja ka saama, muidu oled veel tühi ja ebastabiilne tööjõud. Kaebamine on äärmuslik juhus, ei ole viisakas kellegi üle kohut mõista iga tema tehtud vea eest ja samas ei ole ka hea jätta teda suunamata/õpetamata. Kollektiiv on meeskond, kus ei saa eksisteerida keegi, kui töö ei käi kindlas rütmis. Iga muudatus tööjuures on aga selle meeskonna proovikivi ja tõelised “sõbrad” selguvadki just nimelt hädas olles.
