Virko Annus ja Tamur Tohver: Teatritegemine sünnitab tavalises koolis silmapaistvaid isiksusi
Laiemalt lahti rääkides: tulnuna ühiskasvatuse kohati vägagi negatiivsest ühisvormist, tekkis meil foobia sõna “kollektiiv” ees. Me saime üleöö indiviidideks, tihtilugu hoobilt isiksusteks, ja kuna kolhoosikorra vastand oli erastamine, viidi see suures osas läbi ka isikute tasandil ühiskonnas.
Uus ühiskond vajab enesekindlaid, eesmärgistatud ja tugevaid karaktereid, kelle tugevus ja otsustusvabadus johtub ennekõike sõltumatusest. Neid asuti tootma näiteks eliitkoolide võrgustikus. Asja nähti nii, et kollektiivsus on pahe ja muutub edumeelses ühiskonnas pärssivaks. Tekkisid eesmärgistatuse võidujooks sotsiaalselt erinevates kihtides: hariduse andjad, hariduse kliendid (vanemad) ja klassikuuluvus (vanemad ja lapsed).
Teine praeguse üldhariduse tunnusjoon on mõttemallist tulenev nn “ratsionaalne käitumine”. Kui noore inimese põhitegevus on üldhariduse omandamine ja selle tulemuslikkus kannatab, nähakse tihti taas põhjusena just “kollektiivset” suhtlusvormi ehk antud kontekstis näiteks huviharidust, sest see sõltub nii paljudest eri teguritest, mida perekondlikult otseselt kontrollida ei saa. Ja selge on, et kui noore inimese õppeedukus langeb, on üheks võimalikuks ja tihti kasutatavaks karistusviisike tal huvialaga tegelemise keelamine. Õpiedukuse languses nähakse pea alati süüd lisaraamatutel, spordil, filmidel, maalimisel ja muul taolisel.
Kolmandaks toome esile mõned lihtlauselised faktid. Esiteks — linna eliitgümnaasiumitesse kogunevad juba valmis isiksused, kes arvestavad vaid enda tulemuslikkuse realiseerimisega. Kollektiivi ei teki. Lõkkeõhtul ühiseid laule ei laulda. Teiseks — riigieksamite eel on mures nii õppijad kui õpetajad, sest võidujooks ja ego on neid ära kurnanud. Abi vajadust ei mõisteta ja nõrgad on üldse out. Kolmandaks: ega ilmaasjata pole lääne ühiskonnavormis olnud läbi aegade skautlus ja gaidid. Mitte iseenesest ei jõudnud Eesti oma esimese Teeme Ära -ühisaktsioonini — selle tingis ühiskondlik vajadus.
Oma aastakümnete pikkuses õpetajategevuses oleme tihti kohanud nii täiskasvanute kui noorte hulgas inimesi, kes on segaduses ja kardavad eneseväljendust. Ometigi peaks selle õpetamine olema üks osa isiksuse arengust. Nagu ka mäng. Ühistegevustest räägitakse, kuid mis need tegelikult on?
Alustuseks väidame, et teatrikunstiga seonduv õppimine ja teatriharrastus võivad õpiedukust parendada. Ja tõestame alljärgneva tõestisündinud loo abil.
Elasid kord ühel maal kooliõpilased, kes käisid ühes klassis. Nad olid keskmised õppijad ja said pealtnäha päris hästi hakkama, kuid nende uus matemaatikaõpetaja oli mures, sest ta ei osanud neid õpetada nii, et õpilased mõistaksid selle aine sisu, keskenduksid huviga ülesannete lahendamisele ja ei tunneks enam seda halvavat koormat, mille annab valede vastuste andmine ja sellest lähtuv halbade hinnete saamine. Kõik selle klassi õpilased olid õigete ja valede vastuste andmisest ning heade ja halbade hinnete saamisest nii haaratud, et olid unustanud, või õigemini, neile polnud kunagi selgeks tehtud, et sellel ainel on põnev sisu ja seosed igapäevaeluga, et ülesannete lahendamise protsessi mõistmine võib olla olulisem kui vastus. Tihti kurtsid nad, et peavad õppima midagi sellist, mida neil elus tegelikult kunagi vaja ei lähe.
Uus matemaatikaõpetaja aga kutsus appi draama- ja teatriõpetaja ja koos pakuti klassile välja mäng. Klass muutus advokaadibürooks, õpilastest said advokaadid ja nende abilised, matemaatikaõpetajast sai konsultant ja ekspert, teatriõpetajast sai klient, kellel oli probleem tööandjaga, kes oli talle maksnud vähem töötasu, kui algselt oli kokku lepitud. Noored käivitasid innukalt uurimisprotsessi, kasutasid oma matemaatikaõpetajat kui teadmiste ressurssi ja tõsiselt mängeldes lahendati oma kliendi probleem ja samas justkui märkamatult sai protsendi arvutamisega seonduv ja veel palju muudki, kõigile selgeks.
Selline „mäng“ kestis vaid kolme matemaatika tunni jooksul, aga kui hiljem uuriti, kas sellisel mängul ka pikemaajalisem tulemus võis olla, selgus, et klassi üldine õppetahe ja õppeedukus olid paranenud ja paranenud oli ka suhtumine kooli ja õppimisse mitmel mõõdetaval moel.
See lugu on pärit teadusajakirjast, kus avaldatakse kasvatusega seotud uurimuste materjale. Tõin ta siin ära üldjoontes ja lihtsustatult. See lihtne lugu näitab, et teatrilähtsete meetodite kasutamine õppetöös on normaalne ja tulemuslik. Mis on draama- ja teatriõpetuses see, mis aitab leida tee tulemusliku õppimise ja õpetamise poole?
Üks võimalik seletus on, et draama-teatriõpetusel on vahendid ja kontekst, kus õppimine toimub läbi lugude maailma loomise. Lugude jutustamisega õpitakse modelleerima ja loogiliselt asju seondama. Õppimisele luuakse uued ja testsugused põhjused. Teadmised ja oskustega seotud areng toimub nii, et see on seotud loodud keskkonna ja looga, mis omakorda on seotud pärismaailmaga ning ei ole enam asjaks iseeneses. Sellest lähtuvalt tekib õpilastel soov ja tahe õppida. Õppijate osalemine loos, kus ühiselt tegeletakse lahendamist nõudva olukorraga, annab võimaluse igaühel tunda oma panuse olulisust ja rõõmu ühise tegutsemise energiast.
Teatri kui huviala õpetamine teatrikoolis kasutab sarnast võttestikku, kui kutseliste näitlejate õppetöös. Kindlasti muutuvad õppijad osavamateks tegutsejateks laval, saavad paremateks näitlejateks, oskavad paremini avaliku esinemise situatsioonides kasutada oma keha, häält, tunde- ja mõttemaailma. Teatrikool omakorda kasutab ka neid meetodeid, mida kasutavad draama-ja teatriõpetajad tavakoolis. Üks eesmärkidest on luua keskkond, kus läbi tegutsemise ja läbimängimise on võimalik õppida mõtlema ja õppida õppima ning seda sellisel moel, et igasugune arenemine toimub iseenda ja elu, mitte hinnete või vanemate jaoks.
Noor inimene areneb mängides isiksuseks, kes oskab oma arengut eesmärgistada. Harjutakse kollektiivse tegutsemisega, vastustusega, distsipliiniga. Osatakse näha seoseid ja mõista maailma. Tekib vajadus ja huvi luua uusi, reaalsuses toimivaid maailmu. Omandatakse oskus ja vahendid eneseväljenduseks. Osatakse loovust kanaliseerida.
Osadest saavad hiljem superstaarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega ühiskonnas. Lihtsad normaalsed inimesed, kes muudavad maailma. Miks mitte? Löövalt valus on teha vale otsus mitte muuta oma elu. Sel moel võidavad kõik — noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.
Autorid on teatriõpetajad.
