Sellega seoses tekib väike meenutus ajaloost, kus maha surutud rahvana tõusime suurte juhtide vastu, et näidata elu meie vaatevinkilst. Pole lihtne olla lihtinimene, kes päevast päeva käib tööl, et elatada oma neljaliikmelist perekonda ja lisaks veel koera ning vaadata, kuidas juhid, kes meie elutegevust peaksid parandama, ainult rikastuvad.

Kogu see rikastumine ei oleks ehk nii suureks pinnuks silmas, kui see ei toimiks meie endi raskustes teenitud natukese palga eest! Seda sama tegid meie esivanemad, kes ei suutnud enam ära taluda suure riigi ülevõimu meie väikese rahva üle. Anastuses ja vaikuses olime elanud sajandeid kuni vabadussõja alguseni 1918. aastal katkes ühe väikese rahva suures hinges kannatus.

Kogu sellele raskele kannatusele pandi punkt teisel veebruaril 1920. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmiti Tartus rahvusvaheline leping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Lisaks loobus Nõukogude Venemaa igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa üle. See andis aluse Eesti riigi ärkamisele ja edasi arenemisele majanduslikult jõukaks riigiks. Kahjuks lõppes see võidukäik Eesti jaoks 1939. aastal vähemalt pooleks sajandiks.

Soovin kõigile Head Tartu rahu aastapäeva ja hoidkem lipp kõrgel!