Religiooni lihtsustatud versioon

Väikse lapsena erinesin veidi enda sõpradest selle poolest, et ei kandnud kaelas risti. Sain nende käest teada, et see rist on märk sellest, et nad on ristitud ning seega usuvad Jumalasse. Pärisin enda ema käest, miks mina siis ristitud pole. Selle peale vastas ta, et meie pere ei usu Jumalasse.

See asjaolu tekitas minus ausalt öeldes, head meelt, kuna vabastas mind kirikusse minemast, piibli läbi lugemisest ning palvetamisest. Kui olin väike, siis just need tegevused tähendasid minu jaoks “Jumalasse uskumist”.

Mulle tundus ka naeruväärsena mõte sellest, et kusagil pilvede peal elab nähtamatu mees, kes kuuleb ja näeb kõike ning kelle ees tuleb enda tegude eest nii-öelda aru anda. See sama mees olevat veel ka kümme käsku välja mõelnud ning hoolega jälginud, et kõik inimesed ikka nende järgi elaksid. Käsu eiramine oleks kui seaduse rikkumine, millele järgneb karistus.

Oli kindlaks määratud, et head inimesed, kes usuvad Jumalasse ning elavad tema reeglite järgi, lähevad peale surma Taevasse, see eest halvad satuvad Põrgusse. Puhta vaimuga inimesed said nautida Jumalariiki, koos kõigi selle juurde kuuluvate hüvedega ja patuste "surematute hingedega" inimesed saadeti Põrgusse patte lunastama, kus väidetavalt piinasid neid kuradid.

Erinevatel religioonidel on omad iseärasused, üleloomulike olendite ehk jumalate nimetused, kuid mõte jääb siiski samaks.

Enda jaoks olen lihtsustanud kogu selle "Jumala-süsteemi" järgnevalt: hea ja halva mõõdupuu asub tegelikult igaühe hinges. Kindlalt võib väita seda, et armastus ehk kõik positiivsed tunded on hea ja viha ehk kõik negatiivsed tunded on halb. Seega on elu põhimõtteliselt väga lihtne!

Igas inimeses on Jumal ehk kõiksus ja kui käitutakse, tegutsetatakse mõeldakse enda uskumuste, veendumuste kohaselt õigesti, siis luuakse Jumalariik enda sees. Sel juhul elab nimene harmoonias nii enda kui ka ülejäänud maailmaga. See motiveerib arenema ning tundma igast päevast rõõmu ja õnne.

Kui inimene teadlikult käitub, tegutseb, mõtleb valesti, siis varem või hiljem peab ta selle eest maksma. Südametunnistus piinab inimest seest ja seetõttu juhtub ka temaga midagi halba - ebameeldiva olukorra, sündmuse või inimese näol.

Lohutuseks: igal asjal on kaks otsa, mis teineteist tasakaalustavad, nii et ilma heata poleks ka halba. Elus ongi nii tõuse, kui ka mõõne, tuleb väärikalt vastu võtta need mõlemad. Kui inimesel on usk, lootus ja armastus, siis on tal tulevik. Uskuda tuleb aga kõigepealt endasse!