Ent parlamendis selgub sageli, et tuntusega ei kaasne oskused poliitikas läbi lüüa.

Eelolevatel valimistel kandideerib hulk endisi või tänaseid teleajakirjanikke-saatejuhte (Urve Tiidus, Katrin Saks, Marianne Mikko, Marika Tuus, Kalev Vapper, Üllar Luup, Heiki Valner, Raivo Järvi, Peep Taimla, Toomas Alatalu, Viktor Vassiljev, Enn Eesmaa, Heimar Lenk, Georg Pelisaar, Võsa Pets). Sestap on õpetlik vaadata, kuidas on iseseisvas Eesti telestaaridel poliitikas läinud.

Läbi aegade kõige omapärasem telepoliitik on minu meelest olnud Juhan Aare, kes üheksakümnendatel kogus parlamendivalimistel kopsakaid häälesaake. Riigikogus jäi fosforiidisõja algatanud meediastaar aga marginaalseks tegelaseks ning uue sajandi saabudes taandus ta nn suurest poliitikast. Tema hiljutine tagasitulekukatse Rahvaliidu juhina oli juba tõeline häbilugu.

Mõnevõrra väiksema aplombiga pääsesid 1990ndatel telestuudiost riigikogusse Rein Hanson, Rein Järlik, Rein Karemäe, Feliks Undusk ja Jana Padrik. Kõik nad olid toredad rahvaesindajad, kes poliitikas millegi erilisega silma ei paistnud. Seega kahanes ka nende tuntus avalikkuses ning erakonnad loobusid pärast ühte või kahte riigikogu koossesisu nende oma nimekirjades soodsatele positsioonidele paigutamisest. Kõik nad on tänaseks ka poliitiliselt areenilt lahkunud.

Käesoleva sajandi üheks markantsemaks telepoliitikuks võib pidada Hannes Võrnot. Ta valiti 2003. aasta kevadel Res Publica nimekirjas riigikokku, kuid juba samal sügise loobus Võrno oma mandaadist, et jätkata telesaate “Kes tahab saada miljonäriks?” juhtimist. Võrno ise ütles pärast riigikogust lahkumist, et kui valituks osutumise puhul sai ta 20 SMS-i õnnesoovidega, siis tagasiastumisest teatamise järel juba 40 SMS-õnnesoovi.

Teine kurioosum on Peeter Võsa, kes vahetult enne 2007. aasta parlamendivalimisi hüppas IRList Keskerakonda, ent jäi isegi toona juba väga populaarse telenäona siiski parlamendi ukse taha.

Telepoliitikutele kõige turvalisem erakond on läbi valimiste olnud Keskerakond. Nii õde-venda Marika Tuus ja Heimar Lenk, aga ka Enn Eesmaa ja Vladimir Velman kuuluvad tänaseks Keskerakonna koorekihti. Suure tõenäosusega aitavad just nende ning Võsa Petsi, Georg Pelisaare ja Viktor Vassiljevi hääled Keskerakonnal oma vankuma löönud positsiooni riigikogu suurima opositsioonijõuna hoida.

Indrek Tarandi fenomenis 2009. aasta eurovalimistel oli, nagu teavad kõik 5b-st targemad, väga suur osa tema teletaiplikkusel.

Seega võib tõdeda, et kõikidest kunstidest kõige tähtsamaks tuleb poliitikas pidada telekunsti!

Autor on suhtekorraldusfirma Rull & Rumm juhataja.