Eurod teevad minust 27-aastase pensionäri!

Lugusid sellest, kuidas uue raha tulekuga poed hindu ei tõsta, oleme kuulnud küllaga. Initsiatiiv "tahan võtta pangaautomaadist 5 eurot" võttis Facebookis veel hiljutigi ulatuslikke mõõtmeid. Euro on peagi saabuvast jäneseaastast ette jõudnud, istudes heal juhul meie pangakontodel ja rahakottides, halvemal juhul näidates end vaid sentidena külmas peos.

Kui pärast uusaastapidustusi oli jälle mahti oma kontojääki kontrollida, tabas mind psühholoogiline minišokk - summa, mille konkreetne ja küllaltki monotoonne naishääl telefoni lausus, oli hämmastavalt väike - ainult mõnisada eurot! Kiire kalkulatsiooni tulemusena oli rahu siiski tagasi - summa oli ikka sama, ainult eurodes.

Seadsin sammud toidupoodi, eesmärgiga enne kontolt paarkümmend eurot võtta, et uusi kupüüre näpu vahel hoida ja neid imetleda. Ostukeskusesse jõudes tabas mind ebameeldiv üllatus - kolme pangaautomaadi ees seisis trobikond natuke hämmelduses olekuga inimesi, vist samuti sooviga uusi eurosid katsuda. Jätsin esialgse plaani sinnapaika ja jalutasin toidulettide vahele. "Tühja kah, maksan siis kaardiga," oli esialgne mõte.

Riiulitelt hindu uurides tundus korraga kõik kuidagi segane. Ärge saage valesti aru, olen minagi hariliku ostlejana väisanud meie põhjapoolset naaberriiki ja teinud oste eurodes, kuid seda oli kuidagi rahulikum teha teadmisega, et juba praamile astudes võin rahakotist oma armsad koidulad välja noppida ja nendega hea-parema eest tasuda. Nüüd aga vaatasin tõtt ilmselge ja drastilise muudatusega - Keresed, Koidulad on minevik, erineva suuruse-, värvuse- ja kujuga impersonaalsed eurorahad reaalsus ja tulevik!

Vajalik kraam käes, sammusin kassa poole. Järjekorrad olid märkimisväärsed ja liikusid edasi teokiirusel. "Alguse värk," mõtlesin - ka kassapidajatel on vaja ümber harjuda. Kui kord lõpuks minuni jõudis ja kaubad "läbi piiksutati", ilmus ekraanile summa 34,72. "Pole hullu," muhelesin, "kaardiga makstes ei pea sente lugema ja pudistama hakkama". Makstud, kaup ja tšekk näpus, suundusin kodu poole. Ometi valdas mind kummaline segadus. Esiteks ei olnud tšeki peal enam kroonivääringut ja mul ei olnud tegelikult aimugi, kui palju kogu see lõbu just maksma oli läinud. Palju kirutud-kiidetud kollaste nuppudega eurokalkulaator oli ka koju lauale jäänud.

Et käesoleval aastal lõpeb minu vanemahüvitisega tasustatud vanemapuhkus, väheneb tänu osakoormusega tööle ka sissetulek, seega saan kuu lõpus kontole potsatanud palganumbrit nähes vähem rõõmustada. Samuti on tekkinud tunne, et eurodes kontojääki lausuv robotnaine ei ole nii kauni kõlaga kui kroonijääki lausunud neidis. Euronaine on kuidagi äkilisema, kuivema hääletooniga. Pärast seda poeskäiku, leidsin kõrvalise pangaautomaadi ja võtsin oma vähesed eurokesed kontolt välja. Ikka eesmärgiga õppida arvestama, kui palju mul tegelikult raha on, sest kaardiga maksmine justkui uinutab ja ei loo selget kujutluspilti olemasolevast rahast. Nagu hakkaks korrutustabelit uuest pähe õppima!

Kodus kahekümne- ja viieeuroseid ritta ladudes sajatasin, et euro tulekuga olen transformeerunud 27-aastaseks pensionäriks, kes küll ei ole näinud pangakrahhe ja kogenud suurte isiklike summade kadumist, kuid kes sellegi poolest hoiab nüüd raha sukasääres, sest "mine seda panka tea!"

Siinkohal tervitan kontojäägi robotnaist ja loodan, et ta väga ei pahanda, et olen otsustanud temaga suhtluse mõneks ajaks kalevi alla panna. Vähemalt nii kauaks, kui hakkan jälle aru saama, kui palju mul siis tegelikult neid eurosid on.