See on päris heal järjel pubi. On aegu, kus tööd on tõesti väga palju. Ma mõtlen väga palju. Aga mitte see pole põhjus, miks inimesed vastu ei pea. Hoopis juhatajate suhtumine oma töötajatesse on kõige olulisem põhjus lahkumiseks.

Tööle asudes olin rõõmsameelne ja rahulik inimene. Nüüd tunnen, et sellest inimesest on järele jäänud vaid varemed. Olen totaalne närvihaige. Ja tean, et selle suurimaks põhjuseks on kõne all olev töökoht. Iga päev tuleme tööle hirmuga. Kunagi ei oska ette näha, mille eest täna sõimata saame. Ja uskuge, me ei pea isegi süüdi olema. Piisab vaid sellest, kui ülemus ise midagi unustab. Saame sõimata, sest pole talle korduvalt ja korduvalt meelde tuletanud, mida ta täpselt tegema pidi. Neid põhjusi, miks jälle röökida on ju ometi miljon. Ja natuke rohkemgi. Või kui ta hommikul sisse maganud, siis oleme ju tegelikult ka meie süüdi, et pole talle varem helistanud, et teda äratada. Naeruväärne, kas pole?

Meie, töötajate silme läbi läheb meie pubil väga hästi. Kui vaadata teisi ümbruskonna toitlustuskohti. Viimase aasta palganumbrid aga räägivad hoopis teist keelt. Ok, igal pool on juba pikemat aega palgakärpeid tehtud. See ju normaalne praegu. Aga meil? Kui enam muul kujul ei kõlba vähendada, siis hakatakse trahvima. Ja summades, mis ulatuvad ligi ühe kolmandikuni palgast. Kujutage ette, kui palgapäeval ette hoiatamata võetakse teie 6000 kroonisest palgast 2000 krooni maha. Ei pane just rõõmust rõkkama. Ja põhjusi trahvi tegemiseks leiab ikka. No, kui baaridaam ikka lennult ei mäleta iga õlle alkoholiprotsenti, siis vääname ikka täiega.

Mõni tahab ehk nüüd küsida, miks me töökohta ei vaheta. Aga. Kui kasvatan üksi teismelist ja elan üürikorteris, siis minu jaoks on see liiga suur risk. Alustada mujal ja mitte olla kindel püsivas töökohas. Kaks aastat tagasi olin palju enesekindlam ja oleksin ehk julgemalt praegusele olukorrale vastu astunud.

Olen isehakanud kokk. Läks aega kümme aastat, et hakkaksin end tundma tugevana omal alal. Ja kolm aastat siinses firmas? Olen maatasa tehtud ja jälle tagasi alguses.

Optimist minus, sunnib ütlema "juhhuu, mul ON töökoht!" Pessimist aga karjub vastu: "No mis kuradi hinnaga?"