Tolleaegne sõjajärgne mood oli vististi oma alguse saanud juba kolmekümnendate lõpul. Seda iseloomustas kontuur, mis sarnanes allapoole suunatud tipuga teravnurksele kolmnurgale: silmatorkavalt laiad õlad, kitsad puusad. Kuna naise loomupärane figuur sellisele joonisele ei vasta, tuli õlavöödet tublisti polsterdada. Patšokid olid iga riietuseseme vältimatu osis.

Sõja ajal ja vahetult pärast sõda oli selline mood kahtlemata mõjustatud agressiivsest, militaarsest kompondist. Nii vene naispolitruk, kui ka saksa naisgestapolane olid ühtmoodi riides. Kuid ükski mood ei jäta naise keha siiski täiesti tähelepanuta. Minu arvates oli ohvitserimundrit kandvate naiste pilkupüüdvaks kehaosaks jäetud nende põlved. Kitsas seelik oli parajasti nii pikk, et jättis põlved paljaks või laskis põlvedel vähemalt seeliku serva ja saapasäärte vahelt välkuda.

Keskkooli keskeas naisõpetajad end moest mõjutada ei lasknud. Nende riietus oli nii hallilt isikupäratu ja monotoonne, et küsimus, mis neil õieti seljas on, oleks vaid siis üles kerkinud, kui nad ühel päeval palja pepuga oleksid tundi ilmunud.

Niisiis, vastupidi kehtivale standardile ei kandnud meie noor kunstnikust naisõpetaja patšokke. Pehmed ja naiselikult ümarad õlad. Mantel tolleaegsete arusaamade kohaselt ebaloomulikult pikk ja alt lai, kogu figuur mitte ülalt alla kitsenev, vaid vastupidi, ülalt alla laienev.

Puberteetieast hädavaevu väljakasvanud vanemate klasside poisid lausa vabisesid erutusest. Distsipliinist tunnis ei saanud juttugi olla.

Noor naisõpetaja lahkus koolist, nuttes ja noorte mehehakatiste hirnumise saatel.

Mood vahetus alles viiekümnendatel. Leiti, et patšokid naiste riietuses on kohatud. Avastati, et naistel on tissid, mida peaks ka näitama jne.

Vahepeal olevat patšokid uuesti välja ilmunud. Vaevalt siiski sellistena nagu kolmekümnedate lõpul ja neljakümnendate algul. Sest nagu õpetab dialektiline materialism — kõik käib küll ringi, kuid mitte kinnist ringjoont, vaid spriaali mööda.

Minu imetlus ja lugupidamine proua Evelin Ilvesele.