"Ühikarotid" levitavad noorte seas katku
Rotid on juba sajandeid katku levitanud. Seda surmavat teenet pole vaja rottidelt tellida või paluda – kõik on hinna sees - muretsed endale roti ja mõne aja pärast saad endale katku kaasavaraks. Ja siin ei aita enam ei ussi- ega püssirohi. Katkusümptomitest annab väga detailse ülevaate prantsuse eksistentsialistlik kirjanik Albert Camus oma raamatus "Katk".
Rotid on nii ehk teisiti selle raamatu peategelased. Katku puhkedes ei tahtnud paljud tunnistada, et tegemist on musta surmaga. Püüti meeleolul mitte langeda lasta ega ennast rottidest segada lubada, kuigi näriliste lõpnud surnukehi leidus rohkem, kui oleks karta osatud. Ka tol ajal kinnitati, et parem oleks sõna "rott" mitte enam tarvitada. Paraku sellest polnud abi. Rottide ja nendega leviva katku eitamine ei toonud kellelegi leevendust. Katk levis tohutul kiirusel ning tegi hirmsa laastamistöö.
Meil Eestis on juba mõnda aega endale teed murdmas "ühikarotid". Nad tulevad igal esmaspäeval Kanal 2 kaudu meie kodudesse. Võiks ju mõelda, et las nad tulevad, vahetan kanalit ja rotid minu elamispinnale ei satu. Selles aga ei tasuks üleliia kindel olla. Kui nad esialgu ehk visuaalselt ja verbaalselt meie kodusid ei ründa, siis ometi levitavad nad hedonismi- ja nihilismikatku.
Väga suur osa Eesti noortest on selle viiruse osas vastuvõtlikud. Paljud on juba nakatunud ning mõni vaagub juba hinge, aga "show must go on!" Ühikarotid pakuvad kellelegi tsirkust, teistele aga leiba. Ühikarottide kaudu leviva viiruse (need samad hedonism ja nihilism) tõkestamiseks ei teata veel ühtegi vastumürki, sest ka paljud „eksperdid“ ning äraostmatud „spetsialistid“ on nakatunud katku. Nende sõnul justkui poleks neid lihtsalt olemas või kui on, siis on nende näol tegemist süütute loomakestega, kes oskavad tasuta lahutada eesti noorte mõru meelt.
Ühikarotid kujundavad vaimselt, emotsionaalselt ning sotsiaalselt ebaküpsete noorte mina- ja maailmapilti, väärtushinnanguid ning hoiakuid, käitumisnorme ning tabusid. See on ühikarottidel päris hästi õnnestunud. Õpetajana panen kõhedusega tähele, kuidas 6-8 klassi õpilased samastuvad mõnega nendest rottidest. Nad võtavad omaks ühikaroti identiteedi, jäljendades neid ülima täpsuse ning emotsionaalsusega. Neil on nüüd eeskujud ja iidolid olemas, keda ei pea kaugete rokistaaride seast otsima - Eesti omad ühikarotid ruulivad!
Metamorfoos on olnud täielik. Ka oma või sõprade nimed on nüüdsest asendatud ühikarottide omadega. Vahel ongi selline tunne, et mul on klassitäis "ühikarotte", sest normiks on perverssused nii kõnes kui ka kirjas. Alkoholi ja narkootikumide tarbimine, vaimne ja füüsiline sado-masohistlik vägivald ning igatlaadi läbustamine samuti. Piirid reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on hägustunud.
Kui sa esmaspäeva õhtuti ei vaata ega naudi "Ühikarotte", siis sind lihtsalt pole olemas. Katk levib juba ka algklassidesse. Paljud on nakatunud ning igaks juhuks püüavad suuremate lastega kaasa naerda. Labasus ja nilbus on omaette väärtusteks. Kui ka õpetaja ei suuda ühikarottide teemal vaimustusega kaasa rääkida, siis on ta paremal juhul lihtsalt luuser.
Isegi Ilmar Raagi film "Klass" leidis paljude noorte poolt parodiseerimist, sest film pakkus palju lõbu ning nalja, vastupidiselt tegelikule taotlusele. Paljud noored ongi juba (ehk küll mitte lõplikult) immuunsed igasuguse vägivalla ja perverssuste suhtes. Meelt on ju vaja lahutada ja pingeid tuleb maandada - siis tulevadki appi "Ühikarotid", kellel juba ideedest ja meetoditest puudu ei tule.
Televisiooni mõju eitamine noorte maailmapildi kujunemisele võrdub rottide olemasolu eitamisega Camus romaanis "Katk". Ja nii peetakse ka meil pidu katku ajal. Peaasi on see, et meeleolu ei tohi langeda. Seda on vaja pidevalt üleval hoida – tapmiste ja vägivalla, mõnuainete propageerimise ning labasuste tolereerimise kaudu. Valu, kannatus ja kaastunne on "out". Meelelahutustööstus vajab üha uusi ja suuremaid rahasüste, et keegi ei hakkaks mõtlema elu mõtte ja selle tekke üle, iseenda ja oma tuleviku ning igaviku üle. Need on vaja kõik juba eos lämmatada ning kummutada.
Ka paljude gümnasistide jaoks on elu ja selle mõtte üle arutlemine täiesti kasutu. Raamatute lugemine on mõttetu ja kaunite kunstidega tegelemine on nohikute ja luuserite pärusmaa. Nemad ootavad reedest päeva, et siis paariks päevaks kärss likku panna, mitte millelegi mõelda - unustada, kes nad on, kust nad tulevad ja kuhu lähevad.
