Homme algab elu?
Inimesed peaksid alati andma endast kõik võimaliku, püüdlema tähtede poole, töötama tulevase edu nimel. Meie suurimaks kohuseks on näha vaeva suurte eesmärkide nimel, mõelda alati paar sammu ette — küll siis tuleb ka armastus. Selle tõdemuseni jõudsid ka vanad eestlased. Ladinakeelsed tarkused ja suured literaadid üldjuhul ei valeta ja unistuste poole püüdlemine ongi üllas. Kas poleks aga õigem vahelduseks kõigepealt armastada ja nautida elu sellisena, nagu see on? Ehk järgneb hoopis sellele edu?
Inimestel on naljakas komme pidevalt vaevata oma pead tuleviku pärast muretsemisega. Piinatakse end küsimustega, millele niikuinii hetkel veel vastus puudub. Kas euro tulek toob endaga kaasa hinnatõusu? Kas kolmas maailmasõda toimub meie eluajal? Millal saab nafta otsa? Lisaks kõigele negatiivsele pööratakse pilk tuleviku poole ka positiivsetest sündmustest mõeldes. Gümnaasiumilõpetajad on kindlad, et just kooli lõppedes algab nende tõeline tähelend. Lapsevanemad kasvatavad lapsed juba eos polüglottideks ning valivad parima kooli, et enda võsukest tulevikus tähtsa diplomaadina näha. Noored yuppied teevad ületunde ning näevad öösiti und tulevasest magusast ametikõrgendusest.
Tänapäeval on moes nii-öelda universaalinimene, kes tegutseb mitmel rindel korraga, on hetkest alati paar sammukest ees, ja kelle silmapiiril terendab tulevane materiaalne edu, kõrged saavutused ja igavene hiilgus. Me oleme kaotanud võime olla õnnelikud just nüüd ja praegu. Näeme ränka vaeva selle nimel, et saavutada aina uusi ja kõrgemaid eesmärke, seades oma teele sadu uusi. Meil puudub oskus elada olevikus. Hoolimata sellest, et vanad roomlased on kirja pannud kõiksugu erinevaid edukusega seotud mõtteteri, pärineb just neilt ka üks kuulsamaid hetkes elamise õpetuslausi - „Carpe diem!“ Unistama peab ning nende unistuste täitumise poole püüdlemine on hädavajalik. Kõrgemale püüeldes ei tohiks aga unustada kõige lihtsamaid väärtuseid. Tuleks hetkeks peatuda ja osata nautida saavutatut.
Moodsas maailmas on inimestel raske nii-öelda lihtsalt olla. Idamaiste tarkuste järgi on see aga ainuõige viis elamiseks. Zen-budismis ei tohi kirgastumiseks teha midagi muud kui kulgeda. Tegevusse asudes soovitakse harilikult midagi korda saata ja klammerdutakse tulemuse külge. Saavutamise püüdelt saavutamatusele suundudes, saab aga vabaks pideva üritamise tarbetutest ja kahjulikest tagajärgedest. Zen-budismi kohaselt on edu nimel ülepingutamine liigne, tarbetu taak. Inimestel on iseenda ehtsas väärtuses niigi kõik juba olemas. Ehk peitub õnne valem just zenis ja mediteerimises, mõtlematult mõtlemises ja lihtsalt kulgemises. Pidev muretsemine tuleviku pärast ja ületöötamine viib suures osas vaid stressini. Alatises homses elavad inimesed unustavad elu alglätted — primaarsed väärtused, milleta ei saa ning mis on õnneks hädavajalikud.
Sageli kulgeb maapiirkondades kõik aeglasemalt kui linnas. Inimesed unustavad muretseda ning sealne värske õhk soosib vabamat ja vähem edukusele keskendunud ühiskonda. Usun, et sõnum laulus „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ on küllaltki ebaõiglane. Seesugune idüll, kus keegi ei lukusta ust ning suur peenar võib olla mõne aiandushuvilise eluunistuseks, ei kõla ju sugugi depressiivselt. Erinevates külades ja alevikes elavad inimesed ei mõtle sageli sellele, milline samm tooks neid lähemale uuele, kaunimale sportautole või kuidas pälvida kolleegide imetlust veelgi ilusama kaaslasega. Maal leviv ajatus, mida soosib Maarjamaa kaunis loodus, loob tegelikult palju mõnusama ja elutervema õhkkonna.
Tõnu Õnnepalu on maalinud lugejatele elava pildi idüllist raamatus „Paradiis“. Sealne aeglaselt voolav maaelu ühes Hiiumaa nurgas mõjub tõepoolest taevalikuna just selle tõttu, et tegemist on lihtsa kulgemisega. Inimesed ei vaeva enda pead pideva ambitsioonidele mõtlemisega. Tähtsad on hoopis argised toimetused, mille hulka kuulub kas või aia parandamine. Seesama aia parandamine mõjub äärmiselt lihtsa ja samas ka olulisena just selle tõttu, et eesmärk on käegakatsutav. Kui see lõpuks remonditud saab, on rõõm sedavõrd suurem. Elu ei ole mõeldud keeruline olema. See peabki olema teatud mõttes ajatu: ilma eilse, homse ja isegi tänaseta. On vaid hetked. Ja neid tuleks tajuda ühekaupa.
Ka Milan Kundera on oma raamatus „Olemise talumatu kergus“ kirjeldanud idülli. Tema arvates on idüll millegi kordumine. Seesugune turvalisus teeb meid õnnelikuks. Oskus tunda rutiinist mõju, osata hinnata kas või seda, et piimaauto tuleb iga päev kell seitse hommikul, annab meile kindlustunde. Nii tänases kui homses kindel olemine võtab meilt aga vajaduse tunda ebakindlust selle pärast, mis sünnib tulevikus. Meil ei ole tegelikkuses vajadust olla edukas, sõita kahe autoga ja saavutada aina uusi ning uusi eesmärke. See kõik viib tihti punkti, kus oleme piisavalt eakad, et mõista, et kogu see rabelemine ja võitlemine on elust loobumine. Elu toimub nüüd ja praegu ning ei ole vahet, millised esemed sind sel ajal ümbritsevad. Tähtsamad on hoopis nii-öelda algväärtused: armastus, tervis ja sõprus, ilma milleta ei oleks kõik see elamist väärt.
Edu ning abitsioonid on ohtlikud. Tihti meelitavad nad inimesi nagu sireenid Odüsseuse meeskonda ning sunnivad töötama kaugete eesmärkide nimel, seades sel teel aina uusi ja uusi sihte. Sageli unustatakse hetk, milles ollakse ja keskendutakse pigem sellele, kuidas enda tulevast eluolu sisustada ja õnnelikuks saada. Nii toimides möödub kõik kiirelt ja tihti avastatakse end alles kõrgemas vanuses lõhkise küna ees olevat. Elu algab hetkest, mil sünnitakse. See ei ole mõeldud raiskamiseks ja kindlasti mitte homsele keskendumiseks. Elu on ajatu ning nõuab jäägitut kohaolekut.
