Vana kroon oli ikka kuidagi ihule lähem. Pildi peal olid tuttvad inimesed, keda juba kooliõpikutes oleme harjunud kohtama. Me teadsime, et Taiger joonistas vormi ja Kallas kavandas sisu. Paljud teavad sedagi, et kroon ka esimese, ikka selle kaunima vabariigi ajal Eesti raha oli.

Need ja paljud teised asjad teevad Eesti krooni Eesti inimesele kalliks. Ei tahaks teist kohe kuidagi käest ära anda. Mis siis, et kroon ju vaid moe pärast oma raha nime kandis. Sisuliselt oli kroon euroga jäigalt seotud ja mingist rahvuslikust rahapoliitikast ei saanud me rääkida. Nimi ja pilt olid siiski päris meie enda omad.

Või see keeruline euro-surimuri emotsioonide vastu saab. Eesti talupoeg on ju läbi aegade teadnud, et parem varblane peos, kui tuvi katusel. Rahaga sama lugu. Oli see kroon, mis ta oli, aga vähemalt tuttav oli. Mine sa hing tea, mis vigureid see euro veel viskama hakkab. Riigiisad räägivad küll, et see olla veel turvalisem, kui meie armas kroon oligi, aga ega nemadki saa kõike teada. Puudub neil ju voli euroasjade üle ostustada.

Miks me siis oleme nii kahtlevad maailma ühe tähtsaima valuuta suhtes? Põhjused jagunevad siin emotsionaalseteks ja ratsionaalseteks.

Ratsionaalsetest on viimasel ajal ajakirjanduses palju juttu olnud ja ma ei hakkaks siin kohal neisse väga süvenema. Jäägu see pigem majandusekspertide mängumaaks. Kurjakuulutavaid ennustusi on kuulda mitmeid, aga sellele vaatamata on euro siiski üks maailma enim hinnatud valuutadest ja ei saa olla ühtegi mõistlikku põhjust, miks viissada miljonit elanikku ühendav euro peaks olema ebausaldusväärsem valuuta, kui ühte miljonit ühedav Eesti kroon.

Ükskõik, kui kõvasti ka euro kõht praegu ei valutaks, aga Eesti kroonist on tal igal juhul väge rohkem.

Mõtsikleme natuke emotsionaalsete põhjuste üle, mis meie hinge rahutuks teevad.

Igal elusolendil on omadus säilitada olemasolevat olukorda nii kaua, kui see on võimalik. Organismi puhul nimetataks seda homöostaasiks, aga sama printsiip kehtib ka psüühikas ja ühiskonnas. Evolutsiooniliselt on see olnud mõistlik, sest iga muutus nõuab ellujäämiseks kohanemist ja iga kohanemine nõuab lisa energiat. Energia aga teatavasti on meie reaalsuses piiratud ressurss. Nii ongi lihtsal inimesel julgem tunne, kui asjad püsivad nii, nagu nad ikka on olnud ja liigseid muutusi ei pea läbi tegema.

Muidugi pole kõik ühiskonnaliikmed nii alalhoidlikud. Kindlasti on eurole avatus suurem nooremate ja ettevõtlikumate inimeste seas. Ettevõtlus ise juba eeldab, et inimese riskitaluvus on keskmisest suurem ja ettevõtja kujundab oma arvamust ka kindlasti rohkem kaine mõistuse kui emotsioonide baasil. Ettevõtjat ei huvita, mis värvi või mis pildiga rahatäht on. Teda huvitab, mida sellega teha saab. Ja euro võimalused on ju hulga suuremad äsjalahkunud krooni omadest.

Noorusega on sama lugu: kuna siis veel riskida, kui mitte noorena. Ka on noored suuremad reisihuvilised ja neile on euro pakutud mugavus reisimisel isiklikult oluline. Palju reisival inimesel on raha edasi-tagasi vahetamine päris tüütu ja ka kulukas.

Kõige ettevaatlikumad uue raha tuleku suhtes on vanemad inimesed, kel elu jooksul juba hulgem rahareforme läbi elatud ja enamus neist on ikka tööinimese elu raskemaks ja rahakotti vastavalt kergemaks teinud. Mõni väga vana inimene võib veel isegi tsaariaegseid rublasid mäletada. Neil on tänaseks juba kaheksa rahavahetust selja taga, kui ma nüüd õigesti arvestasin. Mitmed neist reformidest on kogunenud varanatukese ära nullinud ja on tulnud kogumisega taas otsast pihta hakata.

Inimestele, kellel selline kogemustepagas, ei saa pahaks panna, kui järjekordne rahvahetus kahtluseussi hinge laseb. On ju kroon meid igati hästi teeninud ja mis tast siis nüüd jälle torkima oli vaja hakata.

Pealegi, see euro on nii kallis raha, et odavaid asju selle eest müüa ei saagi. Järelikult, ütleb loogika, tuleb odavad asjad ka kalliks ajada.

Eks väike tõde ole selleski kartuses, sest ega need hinnad nii karvaseks jääda ei saa, kui nad nüüd, vahetult peale euro saabumist, on. Lähevad ka tasapisi ümmargusemaks ja muidugi mitte tarbija kasuks. Ma siiski arvan, et mingit püsivat hinnatõusu euro varjus ei sünni, sest ega turumajanduse karvane käsi kuhugi kadunud pole ja küll konkurents hinnad paika paneb. See on vaid aja küsimus.

Hinnad muidugi tõusevad, ja jäävadki tasapisis tõusma, sest kõik väärtuslik hakkab maailmas otsa saama ja inimesi, kes seda väärtuslikku ihaldavad, tuleb aina juurde ja juurde. Seega tuleb hüvedest osa saamiseks maksta järjest rohkem ja rohkem.

Maailma majandus teeb viimasel ajal kummalisi uperpalle ja järjest enam kostub hääli kapitalistliku maailmakorra ammendumisest. Kasumimajanduse õmblused on viimseni pingul ja nagu möödunud aasta näitas, kipuvad juba mitmeski mõttes lekkima. Immitsegu lekkekohast siis infot või naftat. Rebenev majandus ennustab lähiaastateks vägagi tormiseid aegu ja mina tunnen end küll kindlamini euroemalaeval, kui kroonilootsikus.

Ühele hiljuti vabanenud väikerahvale on suur asi maailma vägevatega sama laua taha pääseda. Nüüd jääb vaid loota,et ned vägevad meid ka pudrukausi ligi lubavad. Aga küll me hakkama saame – tublid, nagu me oleme.