Elasin tol ajal koos sõbrannaga Tartu kesklinnas. Kokkulepitud päeval heliseski telefon. Aga kõnele vastates ei kuulnud ma vanatädikese häält, kes pidi meile tulema tolmu imema, vaid toru teisest otsast kostis hoopis meeshääl: “No tere, kas te tõesti elate viiendal korrusel ja lifti polegi?”

Kui tüüp lõpuks oma kolaga meie ukse taha jõudis, ähkis ja puhkis ta päris kaua. Kui oli asjad kotist välja pakkinud, ütles, et jätab firma ajaloo jutustamise vahele — see meid kindlasti ei huvita. Tahtis hoopis, et me endast räägiksime. Meie päris nii ei arvanud ja nõudsime, et asjad toimuksid nii nagu on kavas ette nähtud.

Härra “laulis” siis oma loo ette ja tahtis näidata kui võimsad need masinad ikka on. Ütles, et igast voodist imeb ta nii palju tolmulesti, et ma pärast ise ka imestan, kuidas ma seal üldse varem magada sain. Kiskusin siis oma voodipesu voodilt ära ja jäime vaatama, millised hirmsad olevused madratsi seest välja tulevad. Kui tüüp lõpetas, oli ta kohutavalt pettunud ja ütles, et ma olen voodi vist alles ostnud, sest selles madratsis on liiga vähe tolmu. Vastasin, et olen ikka oma kaks aastat seda kasutanud. Siis üritas ta mulle selgeks teha, et tolmu peaks poole jagu rohkem olema ja uuris, miks ma ta üldse kohale kutsunud olin.

Kogu üritus tundus meile sõbrannaga nii absurdne ja naljakas. Vaibalt sai ta siiski oma tolmukuhjad kätte ja ta tuju tõusis märgatavalt. Kahjuks langes aga meie oma, sest härra istus seepeale diivanile maha ja teatas, et “Kodus ja võõrsil” sarja meeldib ka temale vaadata.

Ka sellega asi ei piirdunud. Tolmuimeja esitleja tegi meile tööettepanekud, et tal oleks sekretäre vaja, kes lepiksid esitluste aegu kokku ja aitaksid träni tassida. Sõbranna ütles vaid, et miks peaksime meie tema koormaeesliteks hakkama.

Kui ta nägi, et me sellel teemal vedu ei võta, siis hakkas ta meid teistmoodi tüütama ja arvas, et võiksime kõik koos hoopis baari minna. Lõpuks meie kannatus katkes ja ma ütlesin, et kui ta kohe ei lahku, siis hakkan tema kalleid tolmuimejaid trepist alla loopima.

Kogu tsirkus kestis kokku 2,5 tundi. Pole siis ime, et nüüd kõne alati ära katkestan, kui keegi mulle midagi müüa või esitleda tahab.