Ka eurost mitte midagi teadev inimene oleks viimastel nädalatel ilmselt kahtlustama hakanud, et midagi on lahti. Pankades oli ühtäkki tavapärasest palju rohkem inimesi ning eriti silmatorkav rahvahulk seisi rahasisestusautomaadi järjekorras. Pangaarvel konventeeritakse kroonid eurodesse ümber ju automaatselt.

Ning muidugi potsatasid ka viljandlaste postkastidesse eurokalkulaatorid, mis on küll noorema rahva suhteliselt külmaks jätnud. Minu enda eurokalkulaator haihtus salapäraselt varsti pärast saabumist ja pole siiani välja ilmunud – ning hea ongi, sest mingit eriti tulusat otstarvet ma sellel ei näinud. Eurokalkulaatorit ei plaani kasutada ka paljud vanemad inimesed, kelle meelest see lihtsalt liiga keeruline on.

Kui uus aasta saabus, oli kohe soov eurode eest esimene ost teha. Arvasin, et bensiinijaamad on ikka iga kell lahti, aga kahjuks ei olnud - Viljandi Statoil pidavat avatama alles kell kaks öösel. Aga automaadist võtsin küll esimesed eurod välja - väikseim võimalik summa, mida Swedbanga automaadist välja sai võtta, oli kümme eurot. Kontojääki oli äärmiselt veider näha, kuna rahasumma näis eurodes närudaselt väike olevat.

Uued hinnanumbrid toovad vanematele põlvkondadele ilmselt meelde Nõukogude aja, sest eurohinnad meenutavad mõndade toodete puhul rublade aega. Näiteks karp mune maksis ühe rubla ning nüüd peaks keskmine hind olema umbes üks euro. Hindade tegelikud väärtused muidugi erinevad, kuid emotsioon võib küll tuttav olla. 

Valitsus kinnitab, et euro suurendab Eesti stabiilsust ja usaldusväärsust, kuid samal ajal levivad tänavatel reklaamid, kus võrreldakse otsust eurole üle minna uppuvale laevale astumisega. Rahva seas pole euro suhtes mingit üldist seisukohta tugevalt välja kujunenud, kuigi ebakindlust tunnevad mingil määral vist küll kõik.

Kuid ilutulestik Viljandis lõppes kullasajuga ning loodame, et analoogiliselt on ka meie otsusel eurod kasutusele võtta head tagajärjed.