Tõnu Lehtsaar: Talupojamõistus aitab meid läbi selle aja ogaruste
Mina usun, et üheks meie püsiväärtuseks on see, mida rahvasuu nimetab talupojatarkuseks.
Nagu metafoorides üldse, on ka talupojatarkuses midagi hoomamatut, ent samas tunnetatavat ja mõistetavat. Üldiselt tähendab talupojatarkus tervemõistuslikkust, arukust, oskust lahendada praktilisi probleeme. See pole seotud mitte niivõrd teadmiste hulga, kui ellusuhtumise ja toimevõimega.
Talupojatarkus vastandub rumalusele, meeletusele ja taipamatusele. Arukas elab kahe jalaga maa peal. Meeletu elab oma kujutelmades.
Minu põlvkond puutus meeletusega kokku näiteks õppides teaduslikku kommunismi. Terve süsteem oli üles ehitatud valedele eeldustele ja seepärast ei saanud ka unelmad teoks. Loodus-, majandus- ja inimeseks olemise seaduste eitamine ei sünnita uut inimest, ei loo uut ühiskonda, ei too õnne meie õuele. Kui vaimustunud ka poleks ogarusele rajatud ühiskond ja selle liikmed, tulemuseks saab olla vaid ajaloo prügikast.
Rumaluse üheks tunnuseks on pseudoprobleemide tekitamine ja nende püüdlik ning kulukas lahendamine. Selleks, et nõmedus saaks levida, on vaja vähemalt kolme asja. Esiteks tuleb seda finantseerida ja toetada väljastpoolt, sest raha paneb rattad käima. Teiseks on tarvis panna inimesed arutult käituma, siis nad hakkavad arulagedust õigustama. Kolmandaks on vaja luua sotsiaalne surve, mis looks tunde, et tervemõistuslikkus on taunitav vähemus. Need nähtused on olemas ka meie moodsal ajal.
Tulemuseks on ühiskondlik hullus, kus arulagedus omandab pühendumuse ja progressi oreooli. Tekivad kummalised nähtused, nagu näiteks inimliku hoolivuse asendumine kammitsetud kvoodisüsteemiga, viisakuse muteerumine ahistamisvormiks, hüperseksualiseerimine alates eelarvetest kuni avaliku ruumini, teostumatud arengukavad, eksistentsiaalne vaakum, isikliku ja sotsiaalse identiteedi hajusus.
Ogaruse varjukülg on selles, et ta saab ennast kehtestada vaid jõu abil. Kogemus näitab, et ogaruse jõuvõtted algavad ülevast retoorikast, kulgevad regulatsioonide kaudu ja lõpevad halvemal juhul füüsilise likvideerimisega.
Ma arvan, et seesama talupojatarkus, mis meid on aidanud siiani ellu jääda, ei jäta meid maha ka moodsa (import)ogaruse aegadel. Vajame terve mõistuse häält rohkem kui kunagi varem. Globaalses maailmas puhub erinevaid tuuli, milles seilamine võib kergesti muutuda sihituks ekslemiseks. Järele mõeldes on talupojatarkus vaid kohalik silt üldinimliku tarkuse (wisdom) tähistamiseks.
Talupojatarkus suudab eristada olulist ebaolulisest. On olemas tegelikud probleemid ja on olemas pseudoprobleemid. Sageli on nende vahel raske vahet teha. Tegelikud probleemid on seotud olemise põhiküsimustega, on faktipõhised, puudutavad eksistentsi põhilisi seaduspärasusi nii üksikisiku, ühiskonna kui ka looduse tasandil. Seega tähendab tarkus võimet tegelikkust mõista olemuslikul tasandil, realiteedipõhiselt, tõesena. Ideoloogilise hulluse aegadel võidakse tõe rääkimine keelata, kuid tegelikkust see ei väära.
Talupojatarkus on vastutusvõimeline ja vastutustundlik. See tähendab, et arukas inimene ei lükka vastutust oma tegude eest ei geenidele ega ühiskonnale, ei räägi ainult oma õigustest, vaid tunneb vastust oma tegude eest. Paratamatuse ja vastutusvabaduse lipuga lehvitamine on rumaluse üks odavaid põgenemisteid.
Talupojatarkus suudab oma otsuseid ja käitumist hinnata edasihaaravalt ja laias perspektiivis. See sisaldab endas hinnangut sellele, missugused võiksid olla meie tegude viljad näiteks ühe põlvkonna pärast või missugune oleks elu siis, kui kõik käituksid nii nagu mina. Põllumees, kes nälja kustutamiseks sööb kevadel ära peotäie teri selmet neid mulda külvata, ei ole arukas põllumees. Üksiku hälbe kuulutamine normiks muudab arusaama normaalsusest üldse.
Talupojatarkus suudab lahendada praktilisi küsimusi. Sisuliselt tähendab see eluga toimetulekut. Pole keerulisi seletusi, pole teooriaid, on mõistlikud otsused ja arukas käitumine. Minu jaoks on olnud väga õpetlikud hetked, kui olen saanud rääkida lihtsate vanainimestega, kuulata nende elutarkust. On hämmastav, kuidas keeruliseks aetud teemadele, nagu näiteks raha, perekond või töö suudavad arukad inimesed anda lihtsaid ent põhimõttelisi eluterveid lahendusi.
Talupojatarkus on oma olemuselt eetiline. Temas käivad tõde ja armastus käsikäes. Selles mõttes on tegu otsekui jumaliku nähtusega. Ühelt poolt leppimatus kõigega, mis on tegelikkusega vastuolus, väär ja ebatõene. Kaasa arvatud arutud seisukohad ja väärad teod. Teisalt aga respekt, heasoovlikkus ja lugupidamine teise inimese vastu. See kõik saab toimuda mõtteviisis, mille põhiväärtused on selged ja paigas.
Talupojamõistuses on veel üks omapärane vastuoluline joon — oma piiride tundmine. See on sügav adumus, et kõik ei ole meie käes. Ehk võiks seda tunnetust ilmestada Vana Testamendi mõte, et Jumala kartus on tarkuse algus. Kuna alati on võimalus valida, siis me vastutame kõigi oma tegude eest, kuid me ei juhi kõike. Oma piiride mõistmise positiivne pool avaldub selles, et arukas on avatud imele. Ime ehk võimatu võib alati juhtuda. Sealjuures ime ei väära seaduspärast.
Tarkus on midagi, mida pole kunagi liiga palju. Isegi arutud ei kurda selle vähesuse üle. Küll aga võib selle puudumine tuua kaasa probleeme, mille lahendamine võib isegi tarkadele käia üle jõu. Julgustav on see, et meie talupojatarkus on osutunud äärmiselt vastupidavaks ja elujõuliseks. Uut hoogu uuel aastal ja pikka püsimist talle!
