Kes maksab palka naeratuse eest?
Ma olen liikunud ringi Tallinna linnas ja kokku puutunud väga veidrate ja ärritavate olukordadega. Kord ühes tuntud ostukeskuse toitlustuskohas nägin pealt midagi uskumatut ning pärast seda hakkasin jälgima, kas seda juhtub sageli või oli see erandjuhus. Ehk olen isegi niimoodi käitunud, kuid enda imestuseks leidsin, et see ongi tavaline.
Nimelt seisime parasjagu abikaasaga järjekorras, et anda sisse oma lõunatellimus, kui järjekorras nii 15 inimest enne meid, hakkas üks mees karjuma, kuidas tema ei mõista, mis tähendab see, et teatud toitu hetkel ei ole. Teenindaja töötas kogu saali peale üksi, ta pidi valmistama kebabi ja kõike sinna kuuluvat, pidi koristama laudu, teenindama kliente ja veel seletama igale kliendile eraldi, kuidas hetkel ei ole võimalik seda toodet osta, kuna see ei ole valmis. Sellega pidavat aega minema nii umbes viis minutit.
Härra karjus edasi, et tema on oodanud seal järjekorras juba 20 minutit ja et tema tahab kohe oma nõutut saada. Teenindaja hakkas juba närvilisemaks muutuma, kuna klientideni hõõguv kuumus oli ilmselt tallegi liig mis liig niigi (kokana töötades võin arvata et pidev 300 kraadi puhumas otse näkku võib vererõhu minutitega lakke lüüa).
Klientide pealesurumine tundus juba absurdne, kuna pärast seda härrat liitus sama virisemisega veel oma 5-7 inimest. Tuli proua, kes tellis midagi tortilla laadset ning sai selle kätte. Teenindajaneiu hakkas juba järgmist klienti küsitlema, kui proua pööras kannapealt tagasi ja hakkas karjuma, kuidas eelmisel korral oli toit teistmoodi välja näinud ja tema seda ei taha ning viskas selle nagu koerale sinna samasse letile tagasi.
Neiu vaatas prouat suurte silmadega, vabandas ja ütles et tema on alati nii seda rooga serveerinud ja keegi pole varem kaevanud. Proua aga virises edasi ning ülejäänud saba hakkas juba muret tundma, et kas proua pärast peavad nemad seal veel kaua seisma. Naine oli aga enesekindel ja nõudis uut. Too moment sain ma aru, et teenindaja on murdumise äärel.
Ta võttis kummikindad käest, viskas need ükskõikselt prügikasti ja ütles prouale midagi selle laadse: "Mulle aitab, panen ameti maha!" Pärast seda saadeti kuskilt tagant ruumist keegi teine naisterahvas seda tööd edasi tegema. Kogu maja kihas ja erinevaid tegelasi jooksis paanikas edasi-tagasi, ilmselt oli tegemist juhataja ja muude köögiabilistega kõrvaltoidukohast. Minul jäi suu lahti, kuna tean aimata sealset tööd ja see pole sugugi kerge - 11 tundi jutti töötada, üksinda teenindada terve majatäis inimesi ja seda endast parimat andes. Siis saabub mingi tänamatu tüüp ja sellele järgneb nagu massipshühhoos, kus iga inimene arvab, et kui üks vinguma kukkus, siis nemad võivad ja peaksid sama tegema.
Hullem on asja juures see, et kokad teevad tööd reeglina mitmekesi umbes sama koormuse juures, mis oli sellel neiul. Imestama pani see, et kui ma seda kõike jälgisin, oodates millal järjekord lühemks jääb (mida ei juhtunudki), tegi ta oma tööd nii kiiresti nagu inimorganismil võimalik on, aga inimesed olid nii tänamatud ja vastikud tema vastu. Mul hakkas temast väga kahju.
Nüüd, kus ma olen näinud, kuidas Eesti kodanik suhtub ise teenindajasse, mõistan, kust kohast tuleb suhtumine, et eestlastest teenindajad on kurjad, ülbed ja ükskõiksed. Vanarahvas ütles ühe väga hea lause - kuidas küla koerale, nõnda koer külale. ilmselt on eesti inimesed ise enda teenindajad niimoodi välja vihastanud oma ülbuse ja ebaviisakusega, et nad on selle isegi ära teeninud.
Elementaarset viisakust nagu Eesti inimene ei tunnegi, väga vähesed tänavad, väike osa teretab, üks kümnest jätab nägemiseni. Kas siis tõepoolest ei ole enam viisakus ja mõistvus mitte midagi väärt? Kuupalk oli mainitud teenindajal arvatavasti umbes 6500 krooni ja nii suure koormuse juures ei taha ma uskuda, et see on seda väärt.
Kui lehekioski tädike meile ei naerata, siis naerataks ehk esimesena talle ning uskuge - see muudab tedagi sallvimamaks. Tema sisseharjunud ülbe hoiak tuleb ehk sellest, et ta on harjunud tujukate, ülbete ja ennasttäis mölakatega ning ei mõista, milleks siis kliendi vastu kena olla - tema teeb oma töö ära, teeb kaubatellimuse, koristab oma tööala, vastutab inventari ja töökoha eest ning saab selle eest oma väikese palga. Milleks see naeratamine?
Siit lihtne moraal- kui sa ei taha et sulle tehakse halvasti, siis ära tee ka teisele. Aga Eesti Vabariigi kodanukuna on minul siiralt häbi kogu rahva pärast kes nii käituvad ning südametunnistusele koputades - noored on isegi viisakamad, kui keskealised või vanemad inimesed. Kas nad on tõesti juba kogu viisakuse aja ja suure kibestumisega ära unustanud?
