Euroga oleks tulnud oodata 2014. aastani
Valuutaturgudel hülgavad investorid euro ning varem tundunud turvaline ja eksklusiivne valuuta vahetatakse naela, frangi ja dollari vastu. Euro kaupleb praegusel hetkel näiteks Šveitsi frangi suhtes rekordmadalal tasemel käibele tulekust alates.
Isegi vaatamata 750 miljardi euro suurusele abipaketile jääb euro saatus suure küsimärgi alla. Hispaania ja Portugal võivad peale Iirimaa ja Kreeka olla järgmised doomino klotsid, mis kukuvad. Reitinguagentuur Fitch on juba kärpinud Portugali reitingut ning see vähendab Portugali väljavaateid ja usaldust investorite ja välisturgude silmis. Samuti muudavad reitingukärped laenamise kallimaks.
Hispaania, kellel on eurotsoonis suurim töötusetase, olukorra teeb raskemaks veel asjaolu, et euro ei anna paindlikke vahendeid oma majanduse parandamiseks: devalveerimine, et päästa eksport on välistatud, intressimäärasid ei saa muuta, raha juurde trükkida (et elavdada laenamist ja kulutamist) ei ole lubatud, kuna kõik otsused, mis puudutavad monetaarpoliitikat eurotsoonis, tulevad Euroopa Keskpangalt Frankfurdist.
Kas on õige aeg euroga liituda? Praegu on raske öelda, mis võib eurost mõne aasta jooksul saada. Samuti on võtnud Eesti nüüd endale kohustuse osaleda Euroopa abipaketis, milles Eesti osalus on 2,4 miljardit krooni ehk 800 miljonit eurot.
Praegune kriis on näidanud seda, kui suur eelis on arenevatel turgudel arenenud turgude ees. Näiteks Hiina, kes on arenev turg ja kellel on ülejääk, laenab USA-le, kes on arenenud turg ja kellel on puudujääk. Arenenud turud näevad praegu suurt vaeva, et end päästa, koostades üüratuid abipakette, et oma majandusi turgutada. Eesti aga, kellel pole puudujääki ja kes on oma eelarvet suutnud hästi kärpida, on praegu väga soodsas seisus. Eestil pole kohustusi ega maksukoormat. Igaüks, kes elab ilma laenudeta, teab, et ta on paremas seisus kui see, kellel need on. Ta võib oma ressursse kulutada millegi muu, kui laenu tagasi maksmisele ning see on vabadus, mida igaühel ei ole.
Võttes osa abipaketist, suunab Eesti oma ressursse eurotsooni abistamiseks. Samas võiks seda kapitali kasutada mõnel muul otstarbel. Näiteks võiks arendada teedeehitust, sotsiaalprogramme, rakendada erinevaid toetusi, teadust, IT-arengut, haridust jms. Suunates oma ressursse eurotsooni abistamiseks, võib Eesti oma arengut pidurdada ning see võib hakata mõjutama juba meie konkurentsieelist.
Kas eurotsooniga liitumiseks ei valitud mitte vale aeg? Kas mitte pole tormatud? Äkki oleks pidanud ootama veidi, kui eurotsooni raskused üle lähevad ja euro tulevik on täielikult selge. 2014-2015 aastad oleks võinud olla see aeg kui Eesti eurotsooni liikmeks saaks: töötus oleks vähenenud alla 10 protsendi ja majandus elavnenud. Praegu ühinetakse eurotsooniga nagu varjusurmast tulles, kus selja taga on 17 protsendiline majanduskrahh.
Eurotsoon kehtsestab ühesugused tingimused erinevalt arenenud piirkondadele. Eestis on vabaturumajandus olnud 20 aastat, seega on ka meie areng maas nendest riikidest, kus on see eksisteerinud juba aastasadu. Euro kasutuselevõtt ei muuda meid nendega ühesugusteks.
Euro ei ole tagatud millegi "käega katsutavaga" nagu seda on USA dollar. Euro pole tagatud isegi ühe kindla riigi, vaid eurotsooni liikmesriikide poolt. Seega peaks euro olema tugevam, kui tal on rohkem liikmesriike? Paraku mitte, sest see sõltub ikka eelkõige liikmesriikidest endast ja nende majandusnäitajatest.
Euro ei tee kedagi rikkamaks ning tormamine eurotsooni ei pruugi tähendada head. Niigi on Eestis enne euro tulekut hinnad järsult tõusnud, muutes elu kallimaks. Samuti ei tasuks arvata, et majanduslangus nüüd seljataga on. Vaatamata aktsiaturgude järjepidevale tõusule ning toormehindade kallinemisele, võivad erinevad sektorid kogeda veel tagasilööke. Taastumine on aga aeganõudev.
