"Tähtis ei ole enam Edgar Savisaare isik ja igasugu detailid, vaid küsimus, kuidas Eesti inimesed, kodanikud ja teised kaasmaalased sellesse suhtuvad," lisas Aaviksoo.

"Ka Eesti kui demokraatia rahvusvaheline maine ei sõltu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mida me riigi ja rahvana selle teadmisega peale hakkame. Kas me oleme küpsed oma riigi demokraatlikke aluseid tegelikkuses kaitsma, kas me oleme riigina usaldusväärsed? Kas Eesti asju otsustab kodanikkond või salarahastajate varjatud huvid. Meie usaldusväärsus sõltub sellest, keda me ise usaldame.

Aaviksoo sõnul on küsimus, et mis saab edasi, suunatud mitte presidendile ega peaministrile, ei kaitse- ega siseministrile, vaid eelkõige Keskerakonnale.

"See on küsimus ka kõigile meile, kodanikele. Eesti riigi sisemise ja rahvusvahelise usalduse mõõduks on kindlustunne selles, et me oleme need, kellena end esitleme. Eesti riigi seisukohad olgu oma kodanike tahteväljenduseks ja Keskerakonna seisukohad oma liikmete tahteväljenduseks ja Eesti riigi otsuste taga olgu läbipaistev demokraatlik mandaat. Mitte kolmandate isikute või riikide rahaga varjatult kinnimakstud huvid," jätkas ta Delfile antud usutluses.

"Poliitikud on alati ka mõjuisikud. Aga meil on õigus teada ning poliitikutel ja erakondadel on kohustus avalikult teada anda oma vaadetest ja huvidest. Eranditeta. Kolmandad huvid – isiklikud majandushuvid, poliitilised sümpaatiad ja antipaatiad rahalistest kohustustest rääkimata – on vaja avalikult deklareerida. Tõelises demokraatias ei ole kohta varjatud huvidele," kinnitas kaitseminister.

Aaviksoo jätkas: "Mul ei ole probleeme kinnitada, et toetan Eesti liikmelisust ÜRO-s, Euroopa Liidus ja NATO-s ja teostan Eesti huve nendes organisatsioonides, nõustudes samas nende organisatsioonide ühiste otsustega, sh Eestile sellest tulenevate avalike kohustustega. Aga ärgem laskem neid avalikult deklareeritud ja demokraatlikult kokku lepitud eelistusi segi ajada varjatud kolmandate huvide eest seismisega. Need on kaks ise asja."