Abiturient: kuidas majandada?
Vali, millist tahad
Olen olnud mitmel kutsenõustamisel, külastanud Tartu kõrgkoole. Lugenud reklaame, käinud messidel, aga ikkagi ei ole leidnud sobivat. Arstiks ja advokaadiks ma ei saa, arendusnõunikuks ja keskkonnatöötajaks ei taha. Arhitektiks õppima minekut takistab nõrk matemaatika.
Vanaisa, kes oli metsavaht, soovitab valida töö, mis konti ei murra ja kus katus oleks pea kohal. Aga vanaema oli aastaid raamatupidaja, istus laua taga. Ebaahvatlev. Vanemad olid õpetajad, kuid vähemalt esialgu tahaks koolist kaugemale hoida.
Üks meie tuttav töötas lüpsjana – mitte tavalisena, vaid kalamajandis marjade väljapigistajana. Üks vanadaam jälle oli nuusutaja, tõepoolest, kes käis asutuste kaebuste korral kindlaks tegemas, kas ebameeldiv lõhn on tööstuslikku või orgaanilist päritolu, et siis saata sobilikud spetsialistid välja. Vanatädi oli pangatöötaja, kandis sularaha seifikeldrist kassadesse. Lell oli jääger, kuid mul ei ole relvaluba ega jahiõigust.
Traktor, lihaveis ja jaanalind
Kahel suvel olen töötanud niidukil, algul muruniidukil, hiljem traktoristina, sest käisin kursustel ja sain paberid. Tööle võeti meeleldi, sest mitmel traktoristil ei olnud vajalikku luba, mind aga sai saata mööda magistraali kaugemale objektile. Tulemus oli kurb: kõikjal maksti vaid miinimumpalka, kuid lubati teha ületunde.
Meie koolis on paljudel maalastel vanematetalu, mille nad kavatsevad tulevikus üle võtta. Enamasti nii väike, et tootmine ei ole tõsiselt mõeldav. Nii ka meil – põldu on liiga vähe, piimakarja ei saa pidada, sest väiketootjaid ei sallita. Lihaveised kasvavad kaua ja ettevõtmine poleks tulus. Jaanalinnud, tšintšiljad, viinamarjad ja astelpajud ei tasu end samuti ära, vaid üksikud on sellega jõudnud plusspoolele. Mis oleks tegevus, mis ei nõua pidevat kohalolekut, et saaks mujal palgatööl käia?
Kas energiavõsa või trühvlid?
Energiavõsa saaks riigi tuge. Kõige perspektiivsemaks ja kiirekasvulisemaks puuks loetakse hübriidhaaba, mis sobib hakkeks juba esimesel aastal. Kolme-nelja aasta pärast on võrsed isegi kuni kahe meetri kõrgused. Istikuid saab Lätist. Loomulikult tuleb võsa koristamiseks hankida spetsiaaltehnika, sest kirvekesega ei tee midagi ära. See on väga kallis.
Lätis käisin ka trühvliistanduses. Trühvlid on seened, mille viljakeha jääb 30 cm sügavusele maapinnast. Ka Eestis kasvab neid paar liiki. Suvel oli ajalehtedes lugusid rootslannast, kes käis Saaremaal trühvleid otsimas ja kuuldavasti ka leidis. Aga teadaolevalt ei ole kohalik trühvel söödav. Söödavate trühvlite eest on gurmaanid valmis maksma muinasjutulist hinda – keskmiselt 2000 eurot kilost.
Looduses kasvab trühvel tamme või sarapuu all. Meie talumaad on just sobivalt happelised, ka kasvab meil üsna palju tammesid ja sarapuid. Aga trühvel ei sobi sinna tamme alla, kus juba kasvab teisi seeni, sest ta ei suuda teiste seentega toitainete pärast konkureerida.
Olen lugenud Itaalia ja Prantsusmaa trühvliküttidest. Seene leiab üles haistmise järgi, selleks aga läheb vaja siga või koera. Siga on kahtlane, sest ta sööb trühvlit hea meelega, aga tavalist krantsi olevat lihtne õpetada.
Sitikat vist veel ei sööks...
Novembris hoiatasid ÜRO eksperdid näljahäda eest ja soovitasid hakata rohkem kasvatama-sööma putukaid. Mesilaste pidamist olen küll kaalunud, kuid vaevalt hakkavad eestlased sitikaid sööma, kuni sealiha saadaval on. Lätis ja eriti Leedus kasvatatakse aga juba tuhandetes tonnides konni, vihmausse ja tigusid.
Veel mõni aasta tagasi oli meil konni veel looduseski ohtralt, kuid nüüd on valge-toonekured teinud puhta töö – toonekuredessant jälitab iga niidukit ja põllul töötavat traktorit, et süüa ära kõik, mis liigub. Toonekured on looduskaitse all ja ma ei saa neile selgeks teha, et minu konnad aiaga piiratud tiigis ei ole linnukestele määratud.
Eestis tegeldakse vist mingil määral siiski teo- ja konnakasvatusega, sest leidsin keskkonnaministeeriumi määruse, kuidas tappa külmaverelisi loomi. Uurin asja veel põhjalikumalt, enne kui viinamäetigusid kasvatama asun.
