Edgar Savisaar: Erakondade välisrahastamine pole seni probleem olnud
Kuid selle keskmes ega isegi mitte serval pole enam Savisaar ja Keskerakond, vaid peaminister Andrus Ansip ja Postimees. Jõulude eel ühe kiriku ehituse ründamine, eriteenistuste kasutamine poliitilise konkurendi kõrvaletõrjumiseks ning välisriikide ametlikele esindajatele kuulujuttude levitamine on asjad, millega vahele jäänutel puudub poliitikas ja avalikus elus perspektiiv.
Täna tegi Postimees katse oma mainet päästa, unustas oma eilse jutu mõjuagentlusest ja õigeusu kiriku rahastamisest, ning „kvalifitseeris“ selle ümber mõjuvõimuga kauplemiseks ja erakonna rahastamise katseks. Muide, just erakondade välismaise rahastamise probleemist rääkinud president Toomas Hendrik Ilves ja SDE esimees Sven Mikser oleksid oma eilseid avaldusi tehes justkui lugenud päev hiljem, mitte aga samal päeval, ilmunud Postimeest.
Kui ma aga vaatan Eesti senist poliitilist praktikat, siis pole erakondade välisrahastamise teema seni veel kedagi poliitikast lahkuma sundinud. Ja ma ei räägi 1990. aastatest, kui meie Isamaa-nimelise partei ju sisuliselt lõid ja seda pidasid ülal Saksamaa kristlikud demokraadid ning SDE ja Mõõdukate kulud katsid Rootsi aatekaaslased. Ka Res Publica sündis ju suuresti Vene transiidiäri rahadest.
Reformierakonna kuldsponsor Maksim Liksutov sai aga jõulude ja aastavahetuse varjus 28. detsembril 2005 justiitsminister Rein Langi ettepanekul peaminister Ansipi otsusega isegi eriteenete eest Eesti kodakondsuse (koalitsiooni kuulunud Keskerakond oli selle vastu). Ajalehed on kirjutanud ka Hanno Pevkurist, kes olevat Liksutovilt parteikassasse saadud viiest miljonist kroonist suunanud poolteist miljonit Nõmmele omaenda maja ehitusele.
Liksutovil peatusin pikemalt vaid seepärast, et ta on ka Postimehes rambivalgusse tõstetud Venemaa raudteejuhi Vladimir Jakunini lähedane abiline. Kes mind ei usu, sellele lisan lingi pildile Moskva lennujaamast kesklinna viiva raudtee avamiselt (foto Eesti Päevalehe Moskva-mehe Jaanus Piirsalu blogist).
Meenutan ka Edward Burkhardti, kelle sidemeid USA valitsusega Eesti Raudtee erastamise ajal laialt Eesti ühe täiendava julgeolekugarantiina reklaamiti. USA raudteekuningas teatas 2007. aasta jaanuaris aga avalikult, et Reformierakonna esindaja nõudis tema firmalt BRS miljon eurot pistist. Sama informatsiooni kinnitas siis ka BRS-i teine omanik ja nõukogu liige Guido Sammelselg. See polnud aga teema Postimehele ega õiguskaitseorganeile. Prokuratuur jõudis 5 tunniga järeldusele, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Raha olevat võib-olla tõepoolest küsitud, aga seda ju ei antud.
Eile pärastlõunaks oli selge, et Savisaare vastane rünnak on läbi kukkunud. Ja tuli asuda kaitsele. Külmaks dušiks oli skandaali autoreile politoloog Anu Toots Aktuaalses Kaameras ja Tarmu Tammerk täna hommikul Vikerraadios, kes kuulutasid nagu ühest suust, et Postimehe jutt pole muud kui erakordselt räpane valimisvõitlus lubamatute vahenditega.
Marko Mihkelson (IRL) oli esimene, kes kuulutas, et Savisaar on ise end rünnanud, et vene valijaskonda mobiliseerida. IRLile ja eriti Mart Laarile alati lähedane Eerik-Niiles Kross rääkis midagi sarnast. Muide, seesama Kross täitis enne Hermann Simmi riigi julgeoleku volitatud esindaja (NSA) vastutusrikast rolli. Kross oli sellelt positsioonilt sunnitud taanduma seoses Antonio Angotti jt kurikuulsustega seotud raudtee erastamise skandaalidega.
Välissaatkondadele nädal enne lehte jõudmist levitatud juttudele viitavad nii tänane Postimees kui Eesti Päevaleht. Mis tähendab, et mingit laimu levitades on keegi jõhkralt kahjustanud Eesti riigi mainet. Muidugi on küsimus, kes olid seda teinud ametnikud ja/või neid katnud poliitikud. Kindlasti on seletamist välisminister Urmas Paetil. Aga ilmselt ei pääse ka sise- ja kaitseminister, kellele alluvad ametnikud samuti võivad olla seotud kahtlaste kuulujuttude levitamisega.
Tänan veelkord siiski ka Postimeest, kes skandaali vallandas. Valimiseelne õhustik saab kindlasti puhtamaks.
