Olid ajad, kui jõule võeti väga tõsiselt, ehk liigagi tõsiselt ning kuu enne suuri pühi tapeti siga ja vaaritati nädalate viisi. Lauale sai toodud nii oma tehtud sült, pasteet kui verivorst. Lapsed tundsid rõõmu päkapikkudest ning ootasid pingsalt, kuna jõuluvana kohale jõuab. Kui suured pühad kord käes olid, siis söödi, joodi, lauldi ning mängiti.

Kusjuures inimesed olid tagasihoidlikud, mitte nagu nüüd - pugitakse sisse head ja paremat, mida poest saada on, juuakse end lihtsalt täis ja hakatakse räuskama ja laamendama. Ei laula enam keegi jõululaule ega meisterda kondivurri. Kuhu on kadunud esivanemate kombed? Tõenäoliselt viinapudelisse!

Jaanipäeval tehakse praegugi suur lõke, hüpatakse üle selle, käiakse saunas, küpsetatakse šašlõkki ja vahel vanem põlvkond keerutab ka tantsuplatsil jalga. Seda kõike on väga tore vaadata kuniks pimeduse saabudes ilmuvad eri suundadest purupurjus noorikud, kes normaalsele lõbule korraliku punkti panevad!

Esimene ettejuhtuv prügikast lüüakse jalaga ümber, et tõestada mehelikkust, möla kostub üle kõige kuniks leitakse keegi, kellega arvamused ei klapi ja lastakse rusikad käiku. Algab tüüpiline kaklus. Pole ma veel kordagi lahkunud jaanipeolt ilma, et ei oleks näinud purjus tattninasid laamendamas ja kaklemas. Ning lõpuks, kui meheramm otsas, hiilitakse vaikselt mõne põõsa taha oksendama, kui just politsei pole ette jõdnud ja neid kainerisse viinud. Miks ei võiks normaalselt lõbutseda ja lasta seda ka teistel teha? Paraku on inimene juba selline kummaline olevus, et teeb, mis pähe tuleb ja klassikalisest jaanipeost saab tõeline joomaorgia!

Mardi- ja Kadripäev on laste seas siiani au sees. On ju tore vaadata, kuidas väikesed sandid toas tantsivad, laulavad ja vilja pilluvad. Küll aga veidi vanemad sandid, nii 14-16 aastased, otsustavad tihtipele inimesel akna sisse vista või aiaposte kõveraks väänata. Jultunumad varastavd veel toagi paljaks. Ja ega nad seejuures alati ka kained ei ole. Olen korduvalt kohanud ka ilmselgelt purjus sante.

Isegi vastlad ja maipühad oleme otsapidi maha joonud! Pole küll kuhugi kadunud komme süüa hernesuppi ja lasta pikka liugu, kuid pikale liule järgneb pikk õhtu viinakuradi seltsis. Sünnipäevadest, juubelitest ja pulmadest pole siinkohal mõtet rääkima hakatagi.

Nii mööduvadki meie pühad viinapitsi tõstes ja ülekäte läinud mehemürakaid taltsutades. Viinapits kuulub ju loomulikult asja juurde, kuid miks ei võiks jääda normaalseks pidutseda inimese moodi? Aga eks pühad ja pidu on saanud eestlaste jaoks uue tähenduse ja ega seda muuta ka ei anna. Kui viin ikka nii hästi matseb, siis pole midagi teha.